neljapäev, 24. september 2015

:

Olen vaaritanud üsna arutu koguse õunamahla. Korjanud hiigelhunniku õunu nii maast kui puust. Sonkinud üles linnahoovi ja maahoovi. Planeerinud siseremonti. Koristanud kappe. Õppinud suuremaga ja ehitanud legomaju väiksematega. Kavandan Meesisendi grillimüüki nädalavahetuse laadal. Ma väga pingutan olla - füüsiline töö hoiab liikumises ja mõtted mujal ehk siis tööl enesel. Õhtuti loksutan endale vähese rummi, rohke sidruni ja koolaga kokteilikese ja kobin esimesel võimalusel voodisse.
Eiran fakti, et lähedasel avastati raske ja ravile allumatu haigus, mis jätab elupäevi kolm kuud kuni kaks aastat. Lõikus oli kasutu, kuid arstid on otsustanud katsetada ravi (loe: pikendust). Mehed lähevad terviseprobleemidele lahendust otsima ju alles viimses hädas...
Ja ma ei suuda leppida, et viimastel aastatel kibestunud, õel ja isegi kuri inimene on haigusele kinnituse saamise järel muutunud taas endiseks - rõõmsaks, humoorikaks ja elujaatavaks. Miks mitte varem? Hetkel päev korraga.

1 kommentaar: