Politsei ei viitsi ega saa ohtlikku liiklejat peatatud

Sõitsin koju mööda igapäevast teed. Järvel, kus Pärnu maantee mitmerajaliseks muutub, rammis mind auto. Audi A6, mitte esimeses nooruses. Tõmbasin kõrvale. Õnneks oli rada vaba ja kokkupõrget ei toimunud. Idioote jagub, liikluses eriti. Meil näis olevat ühine kodutee, igatahes pöörasime teelahkmel mõlemad keskuse suunale. Rahumäe raudteejaama juures vajutas Audi pidurid plokki - ehmatasin väga, ilmselt ka minu taga sõitja. Audist väljus mees, ütleme siis, et verinoor naga. Jeah, kesklukk on üks imeline väljamõeldis! Ta raputas röökides mu autot, et mis asja mul temaga on. Istus autosse ja sõitis edasi. Mina helistasin politseisse palumaks juhti kontrollida.

Nõmme raudteeülesõidul olin jõudnud juhtunu dispetšerile lõpuni kirjeldada.
Dispetšer uuris meie liikumissuunda.
Kui Maxima poest möödudes uuris dispetšer, kui kaua ma tal järel sõita võiks. Pakkusin, et linna piirini.
Dispetšer ütles, et teab mida ma tunnen. Vastasin, et ei tunne midagi. Et esmalt küll ehmatasin, seejärel vihastasin, aga nüüd tunnen vaid soovi, et seda juhti kui reaalselt ohtlikku (alkoholijoove, narkojoove?) kontrollitaks. Lisasin, et ma ei karda - mul on korralik auto ja piisavalt sõiduoskust.
Dispetšer hoidis mind liinil püüdes saada mõne patrulliga ühendust.
Peatusime foori taga - Audi minu ees. Patrull nr 1 ei vastanud.
Dispetšer ohkas põhjendades kehva ühendust vahetuse ajaga.

Pääsküla kauplusest mööödudes kuulsin dispetšerit patrulli kutsumas - "Tule kuuldele, risti, mul on järelesõitja". Vaikus. Dispetšer ohkas taas lootes, et Audi suundub linnast välja.

Asi muutus minu jaoks juba huvitavaks.
Jagasin dispetšeriga isikukirjeldust - noor, pikka kasvu kõhna kehaehituse ja teravate näojoontega mees, erilise, keskelt turris soenguga, Dispetšer kinnitas ta olevat sõiduki omaniku elukohaga Pääskülas, Hirve tänaval. Majanumbergi sai välja öeldud.
Pääsküla raudteeülesõit. Dispetšer kutsus meeleheitlikult patrulle. Patrull vastas, et tangib. Tragikoomika.

Eessõitja suundus vasakusse sõiduratta ja pööras vasakule, Neste bensiinijaama. Möödusin ja tegin tagasipöörde Teede REV-i juures (ah, kes seda teab, mis seal nüüdisajal paikneb)
Tiirutasin bensuka ja Säästumarketi ümber - hetkeks näis, et Audi oli osava manöövriga kadunud Vabaduse puiesteele. Siiski! Auto parkis Säästumarketi parklas. Tühi. Seadsin end lähikonda ja lülitasin süüte välja. Kõnelus dispetšeriga muutus üha põnevamaks.
Ah nad on  ilmselt Säästumarketisse läinud. Proovime uuesti.
Risti, risti, tule kuuldele, mul on järelesõitja. Patrull3 vastas, et tal on väljakutse ega saa sõidukit kontrollida. Patrull2 väitis end asuvat Sõpruse puiestee tanklas ning saab startida viie minuti möödudes. Dispetšer palus tal sõita mööda Kadaka teed.

Mul oli dispetšeriprouast kahju. Ta oli inimlik ning tänu sellele sümpaatne naine. Tõepoolest püüdis ta leida kedagi, kes sõidaks kontrollima võimalikku ohtlikku liiklejat. Vahetuse aeg, ohkas ta mitmel korral. Seega, sooritades kuriteo kella kaheksa paiku õhtul, oleks lootus tabamata jääda?

Meie kõne oli kestnud pea kakskümmend minutit. Jälgitava Audi juht väljus ostukotiga kauplusest, istus autosse ja rahvakeeli öeldakse ta lahkumisstiili kohta "ketsi andma" - kahepooleliiitrine mootor eraldas sumbutajast paksu suitsupilve kui ta Säästumarketi eest kummi vilistades üle kahe sõidurea vasakule pööras ja raudteest üle kihutas.

Ma ei püüdnudkki Audile järgneda. Tänasin dispetšerit mulle kulutatud aja eest. Proua lubas anda mulle telefonitsi tagasisidet.

Midagi õnneks ei juhtunud. Elud ei sattunud ohtu, vara samuti mitte.
Aga võinuks ju olla teisiti! Minu usaldus politseisse langes.

Kodu poole sõites kohtusin oodatud patrullbussiga. Rahulikult kulges ta mööda Pärnu maanteed autoderivi sabas. Tabasin end uuesti mõtlemast, et õnneks, õnneks ei juhtunud midagi, mis vajanuks politsei operatiivset sekkumist.

Möödunud on peaaegu kolm tundi. Lubatud tagasisidet pole veel saabunud.



Edit hommikul kell 9. Dispetšer helistas kell kaheksa, vahetuse lõppedes. Patrull avastanud Audi koduhoovis parkimas ning sealt teda enam ei otsitud. Juhtunu fikseeriti politsei andmebaasis ning seda arvestatakse kui Audi juhil peaks tulevikus liikluskuulekusega probleeme olema.

Kiidaks dispetšerit kui ta nime teaks. Pikk ja südamlik hommikune jutuajamine lõppes mõlemapoolse tõdemusega, et kõik patrullid ei saa vahetust üle anda samal ajal, peagi see ka muutuvat. Aga seni, seni tasub kuritöid toime panna kaheksa paiku, vahetuse üleandmise ajal.

Allllmastusest

"Aga minu emme ei allllmasta mind. Minu emme almastab oopis apelsiiine."
Tekst pärineb Mini suust, kes matsutas mõnuga kolmandat taldrikule tükeldatud kiivit ja mälumise vahepeal ulatas vanaemale koorimiseks apelsini.
Vaene vanaema, peale meie külaskäiku peab ta alati nii kommi- kui puuviljavarusid uuendama! Arvestades mu pataljoni hävitusvõimet, tundub uskumatuna, et tegelikult ei hoia ma lapsi kodus sugugi näljas.

No lõpuks ometi!

Oletasin, et lubades kaksteist teismelist tšikki koju sünnipäeva pidama võrdub otsusega alustada kapitaalremonti.
Vanemaks jäädes ei viitsi ma end enam kartulisalatit hakkides ja kreemitorti valmistades hulluks ajada. Kraapisin kaheksa paiku Kaupmehe hulgilao ukse taga ja ladusin kärusse materjali jäätisekokteilideks, hunniku külmutet pitsasid pluss riivitud juustu, kuhja kartulikrõpse, kotitäie puuvilju ja kihisevat limonaadi. Hävitati üheksa liitrit jäätist ja viis liitrit kodust õunamahla, muust kraamist rääkimata - olin vast õige valiku teinud.
Kapitaalremonti ei paista samuti kuskilt - maja on kummaliselt puhas. Krabistati kingipabereid (varasem komme raha soovida ja mingi suurem ost teha, on õnneks üle läinud). Sünnipäevalaps ühes ööbima jäänud sõbrannaga norskavad juba pea tunnikese mõnuga. Kuigi "rahulolev" ja "teismeline" peaks olema vastandsõnad, näikse täna olevat juhtunud ime - pidu olnud tore, kingid vahvad ja halva iseloomuga emagi meeldiv.

Lillenupud

Poisid noppisid aias nartsissidelt õienupud. Need lilled on umbes poolteist kuud jõudsalt kasvanud ja nad olid kohe-kohe õide puhkemas Midi ohkas kui Mini mulle sinise plastmassämbri õienuppudega ulatas. Ja ega ma rohkem midagi teha osanudki, kui lihtsalt nutma puhkeda. Poisid läksid ise teine teise nurka seisma. Midil jäi õhtune grilliviimisring kaasa sõitmata.
Surusin poisid pidžaamadesse ja saatsin nad oma tuppa järele mõtlema ning raamatuid lugema.

Grilliringilt tulnud Meesisend kamandas poisid alla. Protesteerisin - juba voodites, raamatutega, õiendatud, karistatud. Eiei, vaja ikka alla tulla. Tulid, pikaks venitet nägudega.
Meesisend käsutas nad esikusse. Poisid said kahe peale tassimiseks hiigelsuure korvi väikeseid kollaseid nartsisse koos käsuga emmelt vabandust paluda ja uued lilled asemele anda. Oeh. Kuigi mitte need, siiski imeilusad.

13

Ja algab päev. 13 aastat tagasi oli see beebist Väikesele Notsule esimene. 15. aprill 2002.
Ma taban end mõttelt, et see ei saa olla nii ammu. Aga teismeline ta ju on, 165 cm pikk, tundmatu arv kilosid raske, kandmas rõivanumbrit 36/38 ja jalatseid 39/40.
On oma vanuse kohta liigagi tõsine, kuid vahel lapsik. Mõnikord paugutab uksi, süüdistades et teda titeks peame. Teisalt on lapsemeelne ja armas.
Hooliv on ta kindlasti nii pere kui sõprade suhtes - mulle on see oluline.
Laisk on vahel - ealised iseärasused (ja mis seal salata, mul siiani)
Sihikindel - kui on otsustanud midagi ette võtta, saab see tehtud. Vahel küll laiskus segab... (tunnen oma geene)

Ajaloolise jälje mõttes lisan, et see on esimene sünnipäev, kus Notsut rõõmustamas vaid küünaldega tort. Kingitust on talle ealiste iseärasuste tõttu valida raske. Tema isiklik soov on aifõun6 ja selleks mul jaksu ei ole (kas peakski?) Lappasin küll erinevaid emotsioone pakkuvatel veebikülgedel, kuid miskit jäi ikkagi puudu. Saab jooksvalt valida ning suurt kallit on ka hommiku alustuseks tore saada.

Hullude päevade fenomen

Käisime Notsuga Stockmannis. Ema-tütre shoppamisüritus, või midagi sarnast. Väljusime kaheksa poti võõrasemade ja kahe jäätisega. Notsu lunis Oreo küpsiseid. Ostsime. Veelgi enam saanuks muidugi säästa üldse minemata jättes.

***
Dialoog autos teel kaubamajja:
- Äkki leiame sulle sünnipäevakingitusegi. Mis sa sünnipäevaks saada tahaksid?
- Maitea... Tõesti, maitea...
- Jee, no seda võid kohe kaks tükki saada, ise küsid müüjalt ja ma maksan arve.
- Päriselt tahaks ma muidugi aifõunkuut... (äraootav pilk)
- A miks su aifõunneli enam ei kõlba?
- See on nii ajast ja arust... ja vahel jookseb kokku... ja on kuidagi... kahtlaselt näotu. Ja kõigil teistel ju on...
/Viimast lauset ma enam ammu tõsiselt ei võta, kuulub samasse rubriiki ...ja kõik mu klassikaaslased käivad igal koolivaheajal Tais...

***
Tagasiteel rääkisin Notsule neist ammustest aegadest, kui Stock oli vaid pooleteisekordne kaubamaja (sest teine korrus oli kuidagi väiksem) ja Hullud Päevad oli tõeline ostupidu. Sai soetatud korraga kõik pooleks aastaks vajalik - kord ostsin minagi ühe suure kandilise aluse tualettpaberit, millest kolm viimast rulli läks kuuris hiirte söödaks. Toidukilest, küpsetuspaberist, sukkpükstest, kingaläikešvammist ja suurest pangest jäätisest rääkimata - neid kõiki irmsaltvajaminevaid asju sai varutud. Läksime tööle üheksaks ja poole kümne paiku kibelesime Stocki-tiirule. Vahepeal käisime oste autosse tõstmas. Tagasi töö juurde jõudes vaatasime, kes mida kokku šoppas. Probleemi ei tekkinud, sest mu toonane ülemus käis samuti "hullamas" - tema ostu me teadsime täpselt - paar Lloyd´i musti kingi.

***
Ohkasin kui uksest sisse astudes vastu jooksnud poisteväele paki M&M komme pihku surusin. Kurtsin ostusaamatust Meesisendile ning koos leidsime, et need olid ajad, kui "kõike oli vaja". Nüüdseks on kapid kraami täis, kaubandusturg karmis konkurentsis ning pidevalt toimuvas mingis ketis "sooduspäevad" - tualettpaberi varumine ei tule mõttessegi. Ma tegelen hiromantiaga: mõne aasta möödudes lõpetab Stock selle komejandi ära.

Harjumuse asi

Võtsime vannitoa ja trepi eest liikumist enam kui neli aastat piiranud väravad. Mina ja Meesisend kurdame, et tõstame vannitoa lävel ja trepi teisel astmel jala harjumuspäraselt kõrgemale. Notsu ja poisid ei kurda midagi - nad on noored ja kohanevad muutustega kiiresti.