Ettevaatust, telekas - ehk kuidas Midi end peaaegu tapnud oleks

Tänaselt eksamilt naasesin surmväsinult, kuid üliõnnelikult. Lõpetasin vastu hommikut oma grupitöö tõlke, grupikaaslane oli koostanud slaidid ja võtsin need vabatahtlikult esitleda. Tehtud, hästi tehtud. Essee isegi maksimumpunktidele.

Kodus naeris Meesisend minu vana teleka vastupidavuse üle. Nimelt sain ma aastaid tagasi ühe reformarite netimänguga 29´Sony televiisori omanikuks - eelmisel päeval oli otsad andnud minu eelmine telekas. Tänaseks on see üle 60 kilo kaaluv täiskantse kineskoobiga Sony muidugi totaalselt vananenud, kuid näitab jätkuvalt suurepärast pilti. Remondi käigus kolisime teleka poiste tuppa kummutile ja ühendasime taha vana armsa videomaki.

Igatahes vihastanud Midi ja saatnud Mini "oma toast" välja. Väiksem läinud nuttes õele kaebama ning kahekesi üritati ebaõnnestunud läbirääkimiste järel ust avada. Nutikas Midi tarinud seinaorvast välja suure ja raske triikimislaua ning toppinud selle ukse ette - üks äär korstna taha ja teine kummuti taha. Ukse taga prõmmijad seda ei teadnud ning muudkui lükanud ust. Notsu oma sportlikus jõus jaksanud ukse lahti suruda ning samal hetkel pratsatanud too hiigelraske televiisor triiklaua jõul kineskoopipidi põrandale. Nüüd tuleb õnnesärgi osa - Midi ei istunud sel hetkel laua taga toolil, selg teleka poole, vaid jälgis õe ponnistusi eemalt. Isegi telekas jäi terveks. Meesisend upitas suure ja raske masina tagasi kummutile. Kummuti ääre ülitugev plastik sai kriimustuse, Ülitugevast plastikust laua äär sai kriimustuse. Scartpistik jäi teleka hurga alla ja hävis. Vaibas on 2x2 cm kolmnurkne auk ja matsatuse tugevusest räägib puitpõrandas olev sama suur ning nurgast pea pooleteise sentimeetri sügavune auk. Ma ei taha mõelda tagajärgedele, kui Midi sinna alla oleks jäänud...

Nojah. Teleka peame vist ikkagi ära kolima (see tähendab kahjuks minema viskamist, sest panna pole teda kuskile). Ja näikse, et kõik vähegi kaalult kõrgem tuleb meil kodus sõna otseses mõttes seina külge kinni kruvida.

Viimase õppeaine viimane pusserdus

Stressan. Saamaks lõputunnistusele märget lisamooduli läbimise kohta, pidin valima moodulist teatud arvu ainepunkte. Polnud midagi võtta! Ja nii sattus mu tunniplaani huvitav, kuid inglisekeelne aine. 

Loeng, seminar, diskussioonid - pole hullu, sain kenasti hakkama. Kuigi tuleb tõdeda, et võrreldes otse gümnaasiumist ülikooli ja sealt magistriõppesse siirdunud loengukaaslastega on minu inglise keel liiga korralik, liiga kammitsetud ja veidi puine. Just sellist aga õpetati minu gümnaasiumipäevil ning mul on läbi elu sellisega õnnestunud hakkama saada. 

Individuaalessee lubati kirjutada soovi korral eesti keeles - ka õppejõud ei hiilga oma keeleoskusega. 

Kirjalik eksam tuleb sooritada inglise keeles - valida etteantud viieteistkümnest küsimusest viis ja neile ära vastata. Mõtlesin kasvõi pähe õppida, kuigi teema on arusaadav ja loogiline. Grupitöö peame aga esitama ning esitlema inglise keeles - 2000 tähemärki igalt osaliselt ja ma olen püstihädas. Nimelt tegin ma oma elu just keeruliseks. Kuna grupitöö teema puudutab oluliselt mu magistritöö teemat, on sobivad lõigud ja tsitaadid mul igiammu eesti keelde mugandatud, omavahel kokkugi sobitatud ja kui aus olla, siis nii mitmegi ainekursuse töös ära kasutatud. Võin neid peast deklameerida, kuid nüüd keerutan neid tagasi tagasi inglise keelde, üsna äpradunult. (No kes kurat soovitas sellist tegevust, ah??) Lisaks sellele pole mul valitud teema kohta lisada enamat kui 1120 sõna :( Masendav on olla vaimuvaene. Ja selle aine punktid on viimased enne magistritöö kirjutamisega alustamist.

Lõunast tagasi volx

Kronoloogia huvides - olime lõunas reedest teisipäevani. Võõrustasime seekord vaid ühte komplekti külalisi. Avasime grillihooaja, kuigi päikese loojudes näitas termomeeter nulli. Pleedides oli lamamistoolidel siiski hea ja soe lebotada.
Tagasi vaadates ei teinud mitme päeva jooksul mitte kui midagi. Isegi ülemisele korrusele "eest ära" tõstetud jõuluehted jäid karpidesse tagasi panemata. Meie aknaalune jõulukuusk on aga ilmselt juured alla võtnud - rohetab eriti jõuliselt.

Kondasin lastega mitmel korral mööda Tamula kaldaäärset matkarada Roosisaare sillani ja tagasi. Katsetasime ühiselt kaldaäärse jää tugevust, vaadates mis juhtub kui jää ei kanna. (Midi teatas, et üksi ei tohi jää peale astuda, sest muidu tuleb Miu juurde mulla alla minna. Tark laps - oli valusnaljakas ja samas ei midagi valet)

Ühel korral sammusime laudteel ka hilisõhtul, poolpimedas, mil varjud venivad närvekõditavalt pikaks. Esialgselt plaanisime minna vaid Juudiparki. Et väljusime pealampideta, jalutasime tagasi mööda värskelt renoveeritud Kreutzwaldi tänava kiviparketti. Võru muutub üha kuurortlinnalikumaks.

Vaatasime kohalikus kinos kogu perega koguperefilmi "Lammas Shaun" - Mini on hoolimata värskelt täitunud kahest ja poolest eluaastast täiesti kinokõlblik. Ei mingit hirmu pimeda saali ees, kuid filmi keskel kolis ta Meesisendi põlvele avaramat vaadet nautima.

Esmaspäeva hommikul ärkas Midi ebatavaliselt vara - kell 7 ning äratas üles ka teised. Sõime Tallinna-aia kirsimoosiga hommikuputru köögilaua päikeselaigus kui Meeesisendile meenus, et oli ühele kliendile koolituse kokku leppinud. Ja nii ta kaduski...
Keskpäevaks saime Notsuga koristatud nii maja, leherisust puhastatud hoovi. Jõudsime ka leheprügi kottidesse toppida ning jäätmejaama minekuks ootele tõsta. Puhastasime maasikad,  riputasime nöörile pesu. Ja termomeeter näitas varjus 19 soojakraadi.

Täna oli aeg lahkuda. Neelasin juuksuris vapralt kurku tükkinud pisaraid kui Notsu oma tagumikust allapoole ulatuva juuksepahmaka poolde selga lõigata palus. Tema juuksed, tema otsused. Aga ikkagi - minu patsike ulatub hoolimata kõigist jõupingutustest hoolimata vaevu õlgadest allapoole.

Õhk lõhnab kevadiselt, kuigi põhjapoolsetel nõlvadel ja metsaalustes on veel lund. Nrr, mõnus koolivaheaeg!

***

Onu Lembitut jagus Kärdla koduõues kõikjale. Ma vist ei teagi teist temasarnast töörügajat - varavalgest asjatas ta koduhoovis. Lõunat serveeriti keskpäeval, kellahelinaga, sellele järgnes puhketund ning taas pimedani töiseid tegemisi nii laudas, kuuris, aias. garaažis, saunas kui ka heinamaal. 

Ja teist nii lahket ja jutukat meesterahvast ma samuti ei tea - ta armastas ko-hu-ta-valt rääkida ja tema lood Hiiumaast ja hiidlastest olid vürtsitatud eheda hiiu huumoriga. Samasuguse huumoriga suhtles ja nii abikaasa kui külaliste kui muidu sõprade-tuttavatega. Viina ta ei võtnud, oli sellest elus küllalt saanud. Või siiski - oma ja naise sünnipäeval pits või paar. Oli natuke edev ja alati hoolitsetud. Hiiumaa lapsepõlvesuvedel keksisin tal mõnuga sabas - tema tegemised olid alati niiiiii huvitavad. (Palju põnevamad kui marjakorjamine või kartulite idutamine, kuhu tädi Hermine mind suunas)

Onu Lembit õpetas mind vikatiga niitma, kuid luisuga teritada ei lubanud.

Garaažis näppisin kõikvõimalikke süsteeeme ja muudkui küsisin ja sain vastuseid.

Üheskoos söötsime lambaid.

Valge mosse 2140, sünniaastaga 1980, viis meid nii "linna", surnuaeda kui mutikeste pidudesse. Täiuslikus tehnilises korras on see mosse tänaseni.

Minu autosid, välismaiseid, ta imetles, küsis ja uuris nende kohta, sõitis reisijana heal meelel, kuid rooli ei kippunud.

Juba eakana leidis ta endale sobiva väljundi luudade tegemisel ja nende müütamisel laatadel. Maaleht tegi temast vahva loo, millest netis siiski vaid sissejuhatus ja foto

Samal pingil tegin ka ühe armsa foto Väikese Notsu beebipõlvest - eakas paar titte magama kussutamas.

Kuniks on alles inimesed minu lapsepõlvest, seniks tunnen ka ennast lapsemeelsena, justkui võiks osake minu elust ja vastutusest olla täiskasvanud, "vanade" inimeste oma.  Iga armsa inimese lahkumisega lahkub saan ma täiskasvanumaks. 

Hiiumaa muutus minu jaoks jäädavalt võõraks päeval, kui tädi Hermine maeti Käina surnuaeda. Lähipäevil sängitatakse tema kõrvale ka onu Lembit. Tema tee lõppes täna, 16. märtsil, 81-aastaselt. Ta oli tegus, asjalik ja ma loodan, et ka õnnelik kuni viimase elupäevani. 

***

Ma pean asuma lahendama praktilisi küsimusi nagu ööbimine Hiiumaal ja Mini ja Midi kojujäämine. Minu esmaselt lihtsas plaanis oli ette nähtud Mini kaasavõtmine ja Notsu Midiga koju, kuid Meesisend nägi selles Õhtulehe tulevast kaanepealkirja nagu 12-aastane tüdruk hoidis 4-aastast väikevenda (või midagi sarnast)  ... :(

Kummalise unenäo kütkes

Ma ei näinud palju aastaid unenägusid. Või noh... kui nüüd teeadusele tugineda, siis ei mäletanud meid hommikul. Aeg-ajalt tekib periood, kus ma kummalisi uneenägusid, õigemine unenägude seeriaid näen. "Järjeosade" vahele võib jääda isegi mitu aastat. Tänahommikune unenägu seeriatesse ei kuulu, aga on väegagi kummaline.

Niisiis. Ma kannatan juba kolmandat aastat kummalise jalavalu käes. Tegemist on terava närvivaluga, mis kiirgab puusast allapoole, vahel on põlves ning mõnikord ka hüppeliigeses. Valu läheb hullemaks õhtuti, kuid on tuntav ka päeval ning ärgates on esimesed sammud kohutavad. Uinumistehnikate abil olen õppinud valuga magama jääma. Mingitel perioodidel ärkan öösiti ja lihtsalt nutan. Ja valuvaigistid ka ei aita... Kamp arste on mind üle vaadanud, tehtud erinevaid uuringuid, kuid midagi õnneks (või pigem kahjuks?) ei ole leitud. Füsioterapeut, armas inimene, pühendas minuga võimlemistele mitu kuud, kuniks ühiselt mõistsime, et võimelda on tore, kuid minu olukorda see ei muuda. Tartu Ülikooli Kliinikumis taastusravi osakonnas tegutsev tunnustatud spetsialist arvas, et viga peitub seljas ja "raksutas" mind kaheksal korral nii, et kartsin kehaosi teistest eralduvat. Abi jagus umbes pooleks aastaks. Ühesõnaga, teeskleja, polkovniku lesk - kõndida valus, lamada veel hullem :)

Hommikul saatsin poisid lasteaeda ja viskasin end tavapäraselt veel pooltunniks pikali ning uinusin. Unes käisime Meesisendiga ühes hüpoteetilises kaupluses, mille asukohta linnas tean, kuid reaalselt pole seda olemas. Minu poole pöördusid mees ja nooremapoolne pikajuukselinee šatään naine, hetk hiljem mees eemaldus. Naine ütles, et teab mu jala- ja puusavalust ja soovib mind aidata. Ütlesin, et arstid pole mid siiani aidata saanud. Naine ütles end sedagi teadvat ja küsis kas ma soovin valust vabaneda. Vastasin jaatavalt ning ta lubas mulle süsti teha. Küsisin ravimi nime ja ta vastas - googeldasin ärgates - kuigi nimetuselt ravimile sobilik, ei leidunud vasteid. Sain süsti - väga õrnalt ja valutult. Naine oli mõnda aega minuga, ütles, et nüüd peaks valu kaduma ning lahkus. Ja mis kõige kummalisem - üle kolme aasta ei ole mu vasak jalg esimest päeva kordagi valutanud.

Päriselt, ma ei ole psühhopaat, ei usu unenägudesse, aga nii juhtus. Proovisin päeval end kiusata, teha liigutusi, mis tavapäraselt valu põhjustaks, muffigi. Igatahes olen mõttes seda naist juba mitu korda tänanud.

Midi & Chima

Hetkel kui leppisin, et Midi oli ja on teistest erinev, muutus maailm kergemaks ja õnnelikumaks. Viimased pool aastat ei ürita ma suruda teda raamidesse, kuhu ta oma impulsiivsuse, samaaegse häbelikkuse, nutikuse ja suure isikliku ruumi vajadusega kuidagi ei mahu. Paari tuhande läbi töötatud lehekülje järel loobusin lugemast ka raamatuid ja käsiraamatuid autismist ja autistidest ning nippidest nendega hakkamasaamisel - klassikalise autismiga ei ole Midi näol õnneks tegemist. Ka mitte Aspergeri sündroomiga. Küll leidub temas autistlikke jooni, millega meil, pereliikmetel, tuleb arvestada. Mis aga, peamine, ma ei peida enam piinlikkusest silmi kui ta oma rahutul moel võõrast, enamasti negatiivset tähelepanu tõmbab. Ja manitsevaid "heategijaid" suudan juba täitsa kenasti ja viisakalt tänada tähelepanelikkuse eest, naeratusega. "Uues", nüüdseks juba "vanas" rühmas läheb Midil hästi - ta on sotsiaalne, omab sõpru ja on igati nagu iga teinegi laps. "Siniste karude" projekt õpetab talle empaatiat ja oskust põhjendada. Ja hommikuringis, eelmisest päevast rääkides, olevat Midi juba julgem. Kõrgendatud turvatunde vajadus - uued olukorrad ei sobi talle. Muidugi peenmotoorika, millele juhtis tähelepanu teraapiasavi juhendaja.

Peenmotoorika arendamine on ju nii lihtne - muudkui vooli, joonista, värvi, sordi nööpe või seemneid hunnikutesse ja voila! näppudel tööd. Reaalsuses need tegevused Midile ei meeldi ja mingit praktilist vajadust või ägedat tulemit ei ole.  Või siiski. Lasteaias hakkasid kollektiivse joonistamise käigus paberile ilmuma "peajalgsed" - ringid, mille küljed käed-jalad ja keskel silmad, mille all rõõmsalt naeratav suu. Viimati kohtasin lasteaia näitusetahvlil isegi guaššidega joonistatud linna ja olin väga-väga rõõmsalt üllatunud.

Hetkel on Midi maailma hõlmanud robotid. Isekõndiv robot, kivirobot (kuskilt lasteaia seltsielust pärinev hoomamatu tegelane), multikas "6 kangelast" (või midagi sarnast), koolakinost saabunud kokatopsid eemaldatavate temaatiliste kujukestega. Ja lõpuks jõudsime sujuvalt Lego Chima- sarjani, kus karbi peale kirjutet "8-14 aastastele". Õhtuti peame kahekesi "kvaliteetaega", ehk võtame poolelioleva töö karbist välja, juhendi ette, valame tükid läbipaistvasse kaussi ja hakkame pusima.

Esmalt vaatame juhiselt, mis number pildiga on tegemist. Järgmisena uurime, milliseid tükke vajame. Kolmandana täpsustame iga tüki arvu. Neljandana vaatame jooniselt kuhu ja kuidas tükid haakida. Viiendana toimub kokkupanemise protsess. Kui esimesed osad on minu kui lapsevanema ekstrahobi Midi huvi numbrite vastu arendada, siis tükkide haakimine on päris keeruline ja nõuab nelja-aastaselt tõsist sõrmede tööd. Aga motivatsioon on meeletu, kannatust jagub enam kui aega (kell 20,30 teatab äratuskell "pidsikute" (termin Notsu teismelise-sõnavarast) selgapanemisest) Ma väga loodan sel peenmotoorika harjutamisel ka keskendumise jm arengule kasu tõusvat.
Lõhkuda Midi valmistatut ei luba. Juhendita klotsid oleks tema ja ilmselt ka minu jaoks lihtsalt hunnik jubinaid. Ja nii ma muudkui ostan Chima-sarja ning kirun, et võiks olla olemas ka legokogu nagu on raamatukogu. Kui muidu ei saa, siis kasvõi saatekirjaga või isikliku abivahendi kaardiga, peenmotoorika arenduseks.

See teine Eesti film

Tahtsin kinos vaadata mingit "uut Eesti filmi", nimigi tänaseks ununenud. Seansiajad ei sobinud. Küsisin häält sõbralt, kas ta võiks mulle selle filmi vedada. Sai ikka. Lisas juurde, et mingi teine Eesti film oli veel, "Mandariinid" nimeks, võttis selle ka, vaadaku ma kui viitsin ja huvi pakub. Viitsisin. Pakkus. Meeldis. See vestlus meenus kui öiseks Oscarite jagamiseks end mugavalt lebosse sättisin.

Vaatasin eelmisel nädalal uuesti kinokava. Koolakinos olid nähtavad nii "Poisipõli" kui "Ida". Ühte võiks ma poiste emana ju vaadata ja teist tahaks lihtsalt näha.
"Poisipõli" seansid toimusid näiteks esmaspäeval kella 12 paiku ja täna kell 21,20. (kestus kaks tundi ja nelikümmend viis minutit). "Idat" näidati mitu päeva kell 17. No missugune inimene (peale akadeemilisel puhkusel oleva üliõpilasest minukese) saaks sellisel ajal kinno minna? Ja nädalavahetusel ei näidatud kumbagi. Palusin endale mõlemad vedada ja saingi - lähipäevil vaatan ära. "Mandariinid" olevat sel sõbral aga tänini avamata ja nägemata - see teine Eesti film, noh :)



***
Viisin auto pesulasse - ema käskis. Just nii, sest määrdunud autost on kaskokindlustuse jaoks kehv fotosid teha. Niisiis S. bensuka pesula.
Küsisin tavalist autopesu. Väljendasin ennast vist veidi ebatäpselt, sest teenindaja vaatas mind nagu oleks palunud voodipesu pesemist või midagi sarnast. Õigustasin end mõttes, et kui pesuvalikus on nimetused "püsivahapesu"; "poleerimispesu" ja "superpesu", siis "põhipesu" ongi ju see kõikse tavalisem, basic, pesuprogramm. Okei, ma säilitasin rahu ja sain oma numbrikombinatsiooni. Auto aga pesus oluliselt puhtamaks ei muutunud ning teenindaja õigustas, et "valged auto ei lähegi autopesulates puhtaks" No mida!!! Hingasin sügavalt sisse ja välja ning soetasin soovitatud leotusvedeliku asfaldiplekkidele ja kurat teab veel millele ja siirdusin tänase sopailmaga uuele ringile. Mätsisin auto kokku pudelitäie vedelikuga, ootasin juhendis märgitud veerandtunni, läbisin pesuprogrammi ning kogu rõõmuks jäigi Midile ja Minile autopesulaürituse korraldamine. Auto on jätkuvalt porikarva. See teenindaja võinuks uue kupongi andmata jätta ja öelda lihtsalt, et pesulas saavad puhtaks eelnevalt juba peaaegu puhtad autod. Või midagi sarnast. Aga okei, lastel oli lõbus.