neljapäev, 31. oktoober 2013

Pole paberit

Õhtul oli üks neist haruldastest vaikusehetkedest kui kõik millegiga tegelesid. Mini mängis esimese korruse elutoa põrandal autodega. Midi istus Notsuga tema toas ja vaatas telekat. Meesisend lebas keskendunult diivanil.
Notsu ronis trepist alla. Pärisin, millega Midi tegeleb. Notsu teatas, et pole Midit juba tükimat aega näinud. Ta vaadanud üksi üht oma lemmikseriaalidest.
Lippasin trepist üles ja leidsin alasti Midi oma voodist teki alla peitunult. :D Midi keha esipoolt katsid ühtlaselt kolmeaastase käega joonistatud ringid, igal sees täpp. Katavad siiani, sest kirjutusvahendi näol oli tegemist veekindla markeriga. Notsu joonistas Midi protestist hoolimata ühe traktori tagumiku peale lisaks...

pühapäev, 20. oktoober 2013

Nohik?

Reedel saabus koju viienda klassi viieline tunnistus. Notsu oli ebaharilikult puhevil. Selgus, et just tema oli esimesel veerandil klassi parim õpilane ehk siis ainumas, kelle tunnistusel ei olnud miinusmärgikesega viisi. Justnimelt, selles koolis võib ka tunnistusel esineda viisplusse ja viismiinuseid! Õpetaja oli talle tunnistuse ulatanud esimesena ja kiitnud. Notsu oli ise samuti rahul - esimesel veerandil olid ka jooksvateks hinneteks kõik viied, millele lisandus üks kolm loodusõpetuse tunnikontrolli eest (joonisel puudusid kaks noolt, mis näidanuks lisajõgede voolusuunda).

Mul on lapse üle üüratult uhke tunne. Ta ei ole täiusliku mäluga kuldpea, kellele teadmised külge haakuvad. Esimesel kolmel aastal tegime ühiselt tugevat tööd - teise klassi lõpuni vaatasime õpitu igal õhtul ühiselt üle. Kolmandal aastal kontrollisin pisteliselt ja eemisel aastal vaid siis, kui Notsu ise palus. Sellel sügisel olen õhtuti vähe kodus olnud, kuid tean, et õhtutundidel kostab Notsu toast pobinat mitmes võõrkeeles. Kõige kergem olevat prantsuse ja kõige raskem inglise keel. Vene keel on Notsul mõnusalt aksendivaba.
Notsu leidis, et selle aasta hinded on tulnud varasemast kergemini ja väiksema õppemahuga. Klaveriõpetaja vahetus taastas tema muusikaarmastuse. uuel õpetajal jagub Notsule kiidusõnu ja esinemisarvestus möödus veatult.
Pidasime Notsu pingutust meeles - vanaema viis ta täna Estoniasse "Printsi ja kerjust" vaatama ja mina kinkisin musta mantli juurde imeliselt armsa siidläikelise purpurpunase vihmavarju.

pühapäev, 13. oktoober 2013

Lapsesuu 11-aastaselt

Notsu oma klassikaaslasest.

Sa ei kujuta ette mihuke ego tal on! See ego on suurem kui bioloogiline jalajälg, see tähendab, et ökoloogiline jalajälg.

neljapäev, 10. oktoober 2013

Nelikümmend päeva üliõpilasstaatust

Mul on uut üliõpilasstaatust olnud tähenduslikud nelikümmend päeva.

Veel ei ole ma kohanenud. Ma tean ruumide asukohti, panen kokku mulle ainet lugevate õppejõudude näod ja nimed. Tean ka, et ükski neist ei pea loenguid vastavalt ajagraafikule, vaid lühendab vähemalt neljandiku kuni kolmandiku. Olen harjunud isegi sellega, et üks mu lugupeetud õppejõududest räägib loengust kõigest muust kui ainekursusest. Tasuta kõrgharidus!?
Ja ma avastan end jätkuvalt mõtlemast sellele ülikoolile, kust pärineb mu bakadiplom. Ma ei hooma veel, kas igatsen linna, kooli ennast või osakonna hubasust .

Positiivset ka. Mul on lõputöö teema, mis mu kahe potensiaalse juhendaja poolt heaks kiidetud. Ja juhendajad jätsid mulle suurepärase esmamulje. Ühega neist seob meid isegi ühine bakaalus :)

Mu pere tundub olevat kohanenud enam kui mina. Notsuga küsime teineteiselt igapäevaselt klassikalise kuidas-läks-küsimuse. Midi avab mulle õhtul ukse ja Mini püüab säärde haakida. Ja majapidamistööde eest hoolitseb minu suurepärane ema.

Tulekul on esimesed eksamid ja esimesed ainetööd. Ja esimene vahenädal. Näis.


teisipäev, 1. oktoober 2013

Absurdne vajaduspõhine õppetoetus

Seda postitust ajendab tekitama see Päevalehes ilmunud lugu elu ebaõiglusest. Muidugi teadsin verivärske tudengina vajaduspõhisest õppetoetusest. Liideti mind ju esimesel kasutajakonto päeval listidesse ja sukeldusin pea ees infomürasse.
Igatahes võtsin teadmiseks, et vajaduspõhine õppetoetus on ette nähtud puudust kannatavatele - neile, kelle õpingud uue õppetulemustel põhineva süsteemi tõttu toetuseta katkeksid.

Selles Päevalehe loos köitis mind aga väide, et toetust arvestatakse eelmise aasta sissetuleku põhjal! Mismõttes? Nii pika ajaga võibki ju tekkida kapitaalseid muutusi.

Logisin end tunnike enne taotluse esitamise tähtaja lõppemist riigiportaali, täitsin naljaviluks taotluse ja vaatasin tulemust õhku ahmides - olen määratud vajaduspõhise õppetoetuse saajaks! Mitte see 5x75 eurot ei pane mind imestusest minestama, vaid süsteemi absurdus. Mina, kes ma möödunud aastal tõepoolest enamuse ajast elatusin vaid säästudest ja peretoetusest, olen tänaseks muutunud vägagi korraliku vanemahüvitise saajaks.

Ma mõistan, et seadusi ei saa luua indiviidi huvidest lähtudes, ent kõige väetimatele mõeldes võiks seadusandja vajaduspõhise õppetoetuse jaotamise korra küll ümber vaadata.