Lombipäev

Paksu halli pilvemassi, mis päeva uniselt raskeks teeb nimetatakse vist madalrõhkkonnaks. Just selline hall ja raske taevas valitses Lõunat juba varahommikust alates. Midi paranes üleeilsest liigsest päikesedoosist. Vähemalt lõpetas ta oksendamise ning nõustus suust sisse võtma enamat piimast ja kokakoolast. (me ei tahtnud korrata kevadist draamat ning pakkusime lahkesti keelatut - kokakoolat, millesse seekord vett segasime)

Lõunasöögi järel hakkas sadama. Peenike vihm ei seganud mind võililli juurimast. Seda tööd jagub mul mitmeks aastaks arvestades krundi suurust ja võilillede tihedust murus. Kulutasin pealt kolmveerandtunni Midi ja Mini uinutamiseks ning vaikust saabus täpselt kaheksaks minutiks.

Õhtuks korjasin vihmaveerennidest mõlemad kastmisvee vannid ääreni täis. Leppisime Midiga ära ning läksime kodutänava lompidesse hüplema. Proportsioonid on erinevad - enamik lompe vaid kattis minu plätusid, kuid Midi hüpe tekitas toredaid plärtse ja vett lendas kahele poole. Kummiriided on suurepärane investeering! Crocsikummikud on aga sobimatud sokita kandmiseks ning hõõrusid jalgadele villid, mis Midile vaid hüppamise vahepeal paariks hetkeks meelde tulid. Aga koju ei nõustunud ta minema - kekslesime tõesti kõik tänava lombid läbi. Vahel on kehvast asfaldist ka rõõmu.

Vihm!

Vingusin juba pikemat aega vihma järele. Kodus ootas sadu värskelt rajatud muru ja lõunas lisaks sama värskele murule ka köögiviljakasvandus. Öösel kuulsin sadu - avasin ruloode taga akna ja nautisin jahedat õhku ja krõbinat plekk-katusel.
Täna õhtul plaanisin külalistega jalutama minna, kuid oktoobrikuine temperatuur ning vihmasadu seda ei soosinud. Trotsisime siiski halba ilma ja nentisime hammaste lõgisedes, et on suvi.

Notsu putkas mu õe ja õetütrega nende Eesti-koju - kaks igavlevat teismelist vihmas olevat ühest parem. Midi siirdus Meesisendile seltsiks tööasjatamisel ning Mini magas. Ma olin üksi! Tekkis pooltund õnnist süllesadanud vaikust, mida suvehooajal pole veel olnudki.

Klienditeenindamatusest

Sebimisele kulunud päevad meenutavad vana anekdooti, kus autoomanik rõõmustab kordaläinud päeva üle - jõudis ära käia nii autopoes, töökojas kui ka pesulas ning imestab samas, et kuidas ta need tegevused autota tehtud saanuks... 

Kogusin ebameeldivused ühte päeva iseenese säästmiseks. Ja sain huvitava võrdlusmomendi erinevate klienditeenindajate suhtumisest klienti, kes ei saabu rõõmsal meelel avatud rahakotiga.

Esimene. 

P-automudeli esindusteenindus müüs küsitud kütusefiltri asemel õlifiltri ning lisas arvele ka tihendi, mis karpi jäi tõstmata. 

Margiesinduse letis läks sebimiseks - müüja hüüdis appi kassapidajat, kelle sõnul on sularahas tagastus keelatud. Mõlemad läksid abi otsima kolmandalt, kontoritöötajalt. Kahekümne minutise :) :) ootamise järel saabus selgitas leti taha saabunud boss, et täita tuleb blankett (mida parajasti käepärast ei ole) ning raha tuleb ülekandega (kui ma muidugi oma pangakonto numbrit tean)

Oeh. Summa suurusjärk oli 16 (just: k u u s t e i s t) eurot ning saatsin avalduse meilitsi vastusena nende meilile. Tõsi - meil oli postkastis veel enne kui auto nina esindusest tänavale keerata jõudsin.

Teine.

Raamatupidaja avastas puuduva arve S kütusefirmast. Tasutud pangaülekandega möödunud aastal. S-firma sekretär suunab kõne klienditeenindusse. Klienditeenindaja vabandab ja palub minu numbrit, et raamatupidaja saaks tagasi helistada. Kõne saabub kümne minuti järel ning küsitud arve kaheminutise kõne kestel.

Kolmas.

Raamatupidaja arvates on S kaubamaja ostutšekk loetamatu ning ta palub hankida koopia. On jah lumivalge, samas asub teiste termopaberile trükitute keskel. S-kaubamaja klienditeenindus teatab, et koopia väljastamise tasu on 1,92 ning tuleb tulla infoletti avaldust täitma. Pisukese vestluse järel leiab teenindajate juht, et saab ikka ilma lisatasuta ning palub mul teenindusse tagasi helistada, manitsedes edaspidi tsekkide käitlemisel h o o l i k a m olema. Klienditeenindus helistab tagasi kaks tundi hiljem, väites et ei leidnud otsitavat. Lahendust pakkuda ei oska, küsimusele, kas aitaks kaardimakseinfo, vastab mokaotsast, et võib-olla... 

Neljas.

Minu nutitelefon, mudel hetke lipulaevade hulgast, hinnaga pea 600 eurot on kahe kuu jooksul kaks korda remondis käinud, kuid probleem püsib. Kirjutasin E telefonioperaatori teenindusjuhile, kellega varasemaltki suhelnud ning palusin VÕS-ile viidates telefon välja vahetada. Vastuseks  sain papagoikõne klienditeenindajalt pakkumisega tuua telefon taas remonti. Sain ühenduse ka kirja tegeliku adresaadi puhkuseaegse asendajaga. Lubatakse kirja juristilt põhjendustega, miks ei saa telefoni välja vahetada. Kahjuks jääb lubadus vaid lubaduseks. Vahepeal muutub mu telefon laadijas nii tulikuumaks, et kardan selle alust lauda põlema minevat. Nüüd on nad laual eraldi - telefon, laadija ja aku. 

Viies. 

ID-kaardi kiibilt pole võimalik andmeid lugeda. Kas varem sai? Ei tea, pole enne Prisma konto loomist kaasas kandnud ega proovinud. Telefoniteenindus annab lihtsa juhise - viia vigane kaart teenindusse ning esitada avaldus uue kaardi saamiseks. Teenindaja unustas lisada, et... kaart suundub vaheetapina ekspertiisi. Ma tekitan büroos segaduse - abiametnik ei tea, millist nuppu vajutada, leitud töötaja ei tea, kuidas avaldust vormistada. Üheskoos üritatakse mõjutada, et sooritan mõttetut üritust, kuid jonnin ja täidan avalduse. Tänaseks on selgunud, et kiip oli tootja praak ning saan uue dokumendi garantii korras.

***

Oeh. Raske on mõista, miks pealtnäha soliidsed ettevõtted-asutused endale küündimatuid teenindajaid palkavad. Räägitakse suurtest konkurssidest lihtsale kontoritööle, kuid mille põhjal valik langetatakse?Võib ju süüdistada juhtkonda reeglite jäikuses, kuid teenindusproff peaks suutma jääda rahulikuks ning kindlameelseks ka keerulistes olukordades. Etteheitev pilk, mis ütleks justkui, miks-te-siia-tulite, ohked, juhtkonna ja programmide kirumine ning jutud maaletooja nõudlikkusest ei tekita mulle positiivset kuvandit. Rääkimata himust veelkord ämbrisse astuda ehk uuesti neilt ost sooritada.

Teenindaja oleks nagu vaheetapp, kus töötatakse ülikooli kõrvalt kuniks unistustes õnn naeratab ning direktori koht vabaneb.  Või midagi sarnast. Igatahes pole see enamasti amet, mida tõsiselt ja südamega tehakse. Otsisin netiavarustest ja ei suutnud leida õppeasutust, kes pakuks klienditeenindaja kutset. Võib-olla ei osanud ma piisavalt otsida. Samas, erinevad kõnekeskused, infoletid - rakendust ju oleks!

Lapsesuu

***
Veeresime lõunasse. Vasakul käel kuskil Põltsamaa kandis on karjamaal üks hiigelsuur lehmakari. Selline nagu lapsepõlvest mäletan.
Midi, vaata, lehmad!
Midi pöörab pead, kõverdab mokka ning inspireerituna mõni päev varasemast loomaaiakülastusest vaidleb vastu - mkmmmmm, elevandid.


***
Lõunas on meil naabrinaine, lahe ja armas blondiin, Midi suur lemmik.
Kolasime loomaaias. Graatsilised flamingod seisid ühel jalal ning sokutasid pead tiiva alla. Midi vaatas neid pikalt-pikalt, kuniks sai selguse. Emme, vaata, tädi J!

Järellugu: Pildistasin selle hetke lindudega telefoni ning rääkisin naabrinaisele. Midi kõlkus samas. Võtsin telefoni ja näitasin samas Midile flamingopilti. Midi näkku tekkis suuuur naeratus - tädi J :)


***
Teismeline Notsu räägib ülivõrdes meie peretuttava kenast soengust. Ja lisab etteheitvalt, et mitte nagu mina, tema ema, kes enamasti juuksed hommikul hobusesabasse veab ja nii jääbki, õhtuni.
Ja lisab seejärel - muide ta on üleüldse vanamutt, võib-olla isegi nelikümmend...

:S

Unine suvi. Sel aastal on ta kuidagi eriti uimane ja väsitav. kuigi lauspäikest ja kuuma pole olnudki. Vihma samas ka mitte. Pikad, päikselised ja soojad püevad, millest terve pika talve unistasin, on käes, aga nagu igal aastal väsin juuliks neist ära ja augustis saabub kergendus sumedate õhtute näol.

Taipasin mõni aeg tagasi oma teovõimetust. Taipasin, et imiku, väikelapse ja koolilapse vanemana ei ole minus potensiaali teha kodus sanitaarremonti, suurpuhastust ega pisemaid igapäevaseid remonttöid. Ei jagu mind isegi elementaarsetele aiatöödele. Rääkimata sellestki, et rõõmsamad tegevused nagu jalutama, kauplusesse või loomaaeda minek on ettevalmistust ja vaeva nõudvad tegevused. Iga pereliikme vajadused rõivaste, toidu ja liikumisvahendi näol kipuvad jääma minu hooleks (sest mina olen kodune ja tean kõigi harjumusi kõige paremini) Ja ma olen sellest vastutusest väsinud. Hädapäraselt kannan igapäevaselt mustad riided ja nõud masinatesse ja sealt kappidesse, valmistan ühe sooja söögi ja teiseks soojendan midagi konservivarudest ehk Meesisendilt väljendit laenates "enzeest". Viskan kassile ette krõbinad ja puhastan liivakasti ja... ongi päev lõppenud. Ning hommikul... algab kogu jant otsast peale.
See teadmine tekitas abituse ja kurbuse, mõnikord ka ahastuse tunde. Sõbrannad? Pole viimastest suurt midagi kuulda olnud, ju on oma tegemistel. Meesisend? Töööööööööööööööl.
Ja mu Peugeot otsustas meie Võrus oleku ajal lihtsalt lõdviku maha visata ja jahutusvedelikust tühjaks joosta. Remondiks tuleb eemaldada suurem osa mootorist ning ihuarst sai aja broneerida alles nädala lõpuks. Niisiis. Vangis. (Või peab Hullumaja puhveti täies koosseisus Meesisendi väiksesse neljarattalisse mahutama)

Maxima ja Rimi, mis toimub?

Lõunaosariikide Maxima ja mu tavapäraselt ääreni kuhjatud ostukäru. Kassalindile maandusid kõik segamini - piimapakile järgnes ajakiri, sellele leib, prügikotid ja nii käru tühjenemiseni. Ups. Patareid ja prügikotid plaanisin maksta eraldi. Vabandasin ja palusin nad pooleliolevalt tšekilt eemaldada. Kassapidaja peaaegu et palus mul seda mitte teha - selline tegu olevat süsteemis lubamatu ja näitavat tema saamatust kassapidajana. Kergitasin imestunult kulme - kobakäpp ja unustaja olin mina, kes pidanuks eraldi tasutavad tooted ka eraldi asetama. Kassapidaja sõnas, et hoopis tema pidanuks seda ise mõistma. Oeh. Lõunas ei ole Maxima muukeelne ja ebaviisaka teenindusega nõme kauplus. On hoopis mu lemmikpood. Jätsin eraldi arve tegemata. Kassiiri pärast, hale hakkas.

Huvitav, et sama väitega esines kevadtalvel ka Rimi kassiir, kellel palusin kauba läbi piiksutada hinna teada saamiseks. Ütles, et ta ei tohi seda teha ja kõik.