kolmapäev, 24. aprill 2013

Totaalne haigemaja

Viimati olin ma sama haige 1999. aasta veebruaris kõrvapõletikku põdedes.
Läksin eile kauplusesse süüa ostma ning palju ei puudunud, et oleksin sinna kokku vajunud. Iga liigutus ajab higistama, kuulmine puuub ja olemine on ähmane.

Midi terveneb, aga Mini häälitseb jätkuvalt kriuksuva uksehingena. Nagu sellistel juhtudel ikka, tuuritab Meesisend seekord samuti haigena kuskil riigi teises otsas.

Ja ma võtsin end kokku, toetasin kannad vastu maad ja nõudsin endale perearsti koju. Selleks kulusid mõned närvirakud, aga ta tuli siiski ja vaatas kodusolijad üle.

* Midi on OK. Kopsud krõbisevad paranejale kohaselt, jätkata ravi. Perearst arvas, et lasteaeda, aga mina arvan, et meile hetkel täiesti piisab kokkukorjastud viirustekomplektist.
* Mini on kontrolli all. Kopsud krõbisevad, köhib. Jätkata ravi ja paremaks läheb umbes nädala jooksul.
* Notsu alustab aururaviga (ohhooo, eksole)
* Mina olen kõige kehvemas seisus. Perearsti arvates põdesin läbi meie ühise viiruse, kuid sain tüsistuse põskkoopapõletiku näol. Viimane pidavat andma eriti halba enesetunnet koos kohinaga kõrvades ja  peas. Raviks aur (irw), antibiootikum, rögalahtisti ACC ja Sudafed, mida võiks toime järgi ka Kosmoseks ümber nimetada.

Ja hetk tagasi pidasin ma telefonivestluse suvekuuma Madeiraga. Puhkusel viibiv vanaema kiuksus ja kähises telefoni kurtes, et hääl kadus nagu mutiauku. Ojee. Vat see veel puudus!

Tänamata jäänud tänu

Üksteist aastat tagasi kaotasin ma esmakordselt usu meditsiini. Olin noor ema, keda iga paari nädala järel külastas punavalge kiirabiauto. Arstibrigaad ühendas murelikult mu veeni tilguti ning juhatas mu autosse. Enamasti lamasin vastuvõtutoas tunnikese või paar, misjärel naasesin. Kord läksin kiirabi kutsumise asemel ise ühte teise haiglasse ning seal pisteti mind kojusaatmise asemel statsionaari. Olin silmavalgeteni kollane. Varem polnud keegi maininud ravivõimalusi. Lõikus. Lihtne umbes tunniajaline lapraskoopiline lõikus, mille järgsel hommikul naasen paranenult koju.
Lõikus lükati määramatusse aega. Minu raviarst oli lugenud, et teatud juhtudel, mille hulka minagi kuulusin, laheneb probleem ajaga iseenesest.
Ja ma ootasin. Ootasin imet, mida ei sündinud. Külastasin raviarstiga kohtumiste vahel abitult kõikvõimalikke posijaid. Viimases hädas hanikisin netihämarustest Kaika Laine numbri koos kõnetunni aegadega.

Telefonile vastanud naisterahvas oli pigem tõre. "Mis Te tast tahate", küsis ta vastuseks mu palvele Lainega rääkida. "Keskea rõõmudest" tuntud Nigulil oli ju terve parkimisplats koos parkimiskorraldajatega. Arvasin, et Lainelgi vastab kõnetunnil keegi "registraator". Kuniks ma kokutasin ja vestlust kuidagi alustada ei suutnud, ütles Laine mulle ise, et ei saa mind aidata. Ta rääkis samas võru murdes, mida Meesisendi ema aastaid hiljem kõnelemas kuulsin. Ühekandiinimestena olla nad kaugelt sugulasedki. Laine sõnas mu diagnoosi ja soovitas minna tagasi arsti juurde. Lõigatakse lahti, ravitakse terveks ning narkoosigi pole mõtet peljata, oli tema sõnum. Kõne järel oli mul veel kaua helge ja soe olla.

Jah, kõik läkski hästi. Üks teine arst, kellega esimesest hetkest usaldus tekkis, lõikas. Järgmisel päeval lubati koju ning rohkem pole kiirabiauto sellel teemal mu kodumaja ette sõitnud.

Ma tahtsin tänada oma julgustajat, aga see tundus tobe. Hiljem tundus olevat tobedalt hilja. Nii ta jäi. Möödunud pühapäevast alates on sõnades tänamiseks igavesti hilja.
Aga tänutunne ei ole minu seest sugugi kadunud. Põletan rääkimise asemel ühe küünla mõeldes heale mälestusele heast inimesest.

pühapäev, 21. aprill 2013

Edasijõudnud aurutaja

Istume kõik vist sama viiruse küüsis. Sümptomiteks kurguvalu ja hobuseköha. Vastavalt soole, keha suurusele ja vanusele tuleme haigusega erinevalt toime. Ütleme, et Meesisend ja Mini on kõikse haigemad ja Midi püsib stabiilselt pahas tujus. 

Oleme jõudnud staadiumisse, kus raviprotseduurid tuleb kanda graafikusse ning märkida ristiga "teostatud". Päevakava on järgnev.

Hommik:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 
                Pulmocort 1/2 neebolit
Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl 
               15 minuti möödudes teine aur:
               Pulmocort 1 neebol
Midi ravimid: 5 tilka Zyrtec +1 tbl Montelukast

Märkus: peale Pulmocorti loputada patsiendi nägu ja suu

Eellõuna:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 

Lõuna:
Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl 

Pealelõuna:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 


Õhtu:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 
                Pulmocort 1/2 neebolit
Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl 
                15 minuti möödudes teine aur:
                Pulmocort 1 neebol
Midi ravimid: Sumamed (sai just läbi)

Märkus: peale Pulmocorti loputada patsiendi nägu ja suu


Niisiis. Üksteist (loe: ÜKSTEIST!) aurukorda päevas. Masinaks on Lastehaiglast Midi jaoks eraldatud Pari Junior Boy S. Kõik ravimid tuleb anda selle, kompressoriga, masinaga.
Lisaks on meil rendimasin Laica, mis töötab ultraheliga ning mille käivitan laste magamise ajaks soolaveega. Ravimeid sellega anda ei saa. Aeg-ajalt ärkan ka öösel ja lülitan masina sisse.

Kõik ravimid naksan nõelata süstlasse. Seejärel lisan nõela ja imen lisaks vajaliku koguse soolalahust. Seejärel eemaldan nõela ja süstin lahuse masinasse. Peale iga aurukorda tuleb masinat puhastada ja kuivatada.

Uutest oskustest olen õppinud avama klaasist vana kooli ampulle, mis sisaldavad adrenaliini. Vilumus:) Ostetud muide Nõmme kohalikust apteegist, kõik kirjad pakil ja ravimi infoleht ainult UKRAINA(!!!)keelne.

Arvestades, et ühe auruprotseduuri kestus ilma patsiendiga vaidlemata oleks umbes veerand tundi. Kumbki "klient" ei ole aga eriti koostöövalmis. Seega tuleb protseduure katkestada, veenda ja jätkata, katkestada... Vahepeal lisada multikaid - Määäää (Lammas Shaun) või Muumi (Lotte reis Lõunamaale)
Ja eriti kurb on see, et Mini hääl kõlab jätkuvalt nagu õlitamata uksehing ning Midi köhib aeg-ajalt kopsud pahupidi.

Igatahes olen ma selgeks saanud, et kui ühel päeval suureks saan, siis medõeks ja lasteaiakasvatajaks ei taha ma päris kindlasti saada. (Samas saavad tööoskused rohke harjutamisega selgeks)

reede, 19. aprill 2013

Üheksa kadunud minutit

Öösel kell kolm ja üksteist minutit tabas mind šokk. Näost sinine Mini röökis justkui viimast jõudu kokku võttes. Haarasin voodi kõrvalt telefoni ja paari sekundi pärast ühendus Häirekeskus.
Kõne ajal röökis Mini südantlõhestavalt kuniks ühel hetkel hingaine seiskus. Laps muutus lõdvaks ja hämaras toas tundus ta näovärv tumepunane.
Samal ajal selgitasin ma Häirekeskusele, et panin magama täiesti terve imiku, kellel ei olnud nohu, kes ei tõmmanud endale öösel läbi une keeksi kurku, kes pole iial varem nii karjunud, kellel ei olnud palavikku, kes ei olnud kukkunud.
Ja lõpuks, lõpuks soostuti mulle armulikult saata kiirabi.
Mingi refleks sundis mind iga kõõksatuse peale Mini jalgupidi üles tõstma ning õrnalt raputama. Mõne minuti pärast nägin vilkurit maja ees. Jooksin uksele ning mida polnud, oli oodatud kiirabi.
Uus kõne. Häirekeskus suisa pahandas - nemad ei teadvat kus kiirabi on, küllap tuleb.veelkord ühendus arstiga ja lõpuks, kuusteist minutit peale esimest kõned nad saabusid. Saabusid täiesti valest suunast, olid kurjadki.
Väljakutse oli põhjendatud- Minil oli tekkinud larüngiit. Aurutati adrenaliiniga, pakiti peale ja viidi Lastehaiglasse. Veetsime haigla ületäituvuse tõttu öö ilma igasuguste liialdusteta kunstnahaga kaetud puupingil. Kolmanda küsimise peale toodi lisaks ka tekk. Hommikul serveeriti suvalisest haiglast tuttavat kohvteed ning kaht külma klimpi, mis eelmises elus oli puder olnud. Kuus tundi hiljem ulatati voodipäevatasu arve ning sooviti kena paranemist.

Kiirabi väitis, et saabus viie minutiga eelnevalt ekslemata. Üheksa minutit varem väitis Häirekeskus, et kiirabi on teele saadetud.
Need üheksa minutit olid mu senise elu pikimad. Ma ei ole veel valmis sellest kirjutama ega arutama. Võib-olla ühel teisel päeval...


esmaspäev, 15. aprill 2013

Üheteistkümnes.

Kesköö. Sättisin hommikuks kõik valmis. Täna üksteist aastat tagasi kell 3,42 sündis Väike Notsu. /Polnud üldse väike - pealt neljakilone/
Täna läks ta magama väga elevil olles - ikkagi viimane öö kümneaastasena. Kooli saab homme minna pidulikus vormis ja pakkuda nii klassikaaslastele kui aineõpetajatele kommi. (Vähemalt osad traditsioonid püsivad mutuumatutena läbi aastakümnete)

Mõned aastad tagasi sättis ta äratuskella oma sünnikellaajaks helisema. Põhjendas, et soovis näha, kuidas uus eluaasta tuleb. Tema kella ei kuulnud, küll aga olid ärkvel muud majalised :) Ja päris mitu aastat olen ma hommikul äratama minnes näinud ootusärevaid naeruvidukil silmi magajat teesklemas.

Kümnendat aastaringi lõpetades kannab ta jätkuvalt tagumikuni ulatuvat juuksesaba. Pikkust on tal pooleteise meetri jagu. Ta on jätkuvalt ülivõrdes tubli ja mõistlik tüdruk. Lisaks väga headele koolitulemustele jagub teda nii suusatrennidesse kui muusikakooli ja kõigele lisaks on mul temast suur abi ka kodus. Temas on suur ports hoolivust ja annus täiskasvanulikkust.

Sünnipäevakingiks ootab Notsu Ipadi, mida palus mitte segi ajada suvalise tahvelarvutiga, ic. Lubas kollektsioneerida klassikaaslastelt saadavad sünnipäevakingirahad ja lisada üle-eelmisel aastal sugulaselt saadud sajalise ja eelmisel aastal batuudiostust üle jäänud pisku ja palus, et mina omalt poolt samuti lisaksin. Kokku sai räägitud ka vanaemaga ning isegi eks lubas miskit. Kõlab nagu Naeri muinasjutus, aga see pisike vidin on tõesti arutult hinnaline.
 
Hommikusel õnnitlustseremoonial ootavad teda lisaks üheteistkümne küünlaga koogikestele... piletid Estonia teatrisse "Luikede järvele".  Kõlab uskumatult, aga sellisegi unistuse noppisin lapse soovidest.


teisipäev, 9. aprill 2013

Kevad maanteel

Kevade saabumist ei näita vaid süvenev aukude arv Tallinna teedel.
Olude sunnil rändan kahe nädala jooksul viiel korral Tartusse ja tagasi. Imearstile ehk Kliinikumi manuaalteraapiasse. Kaks ja pool tundi sinna, kolm minutit garderoobis, kaksteist arstil, kolm garderoobis ja kaks ja pool tundi tagasi. Rännukomplekti kuuluvad peale minu veel Mini, Midi ja kaheksateist minutit lapsi hoidev Meesisend.
Kui Mini ja Midi nõustuvad meie poolt pakutava unega, on see päris mõnus viis segamatult juttu ajada.

Tänasel viietunnisel teekonnal vajutas juhirollis olnud Meesisend kolmel korral piduripedaali peaaegu põhja ning umbes samapalju korrigeeris sõidukiirust märgatavalt.
Suvised teeolud ja kihutamine käivad käsikäes. Meesisend tarvitab püsikiirusehoidjat, sättides selle 92 peale. Selle tempoga edeneme jõudsamalt käsijuhtimisest, kuna kiirus püsib sama nii tõusudel kui langustel.
Esmalt hämmastas mind hiigelsuur rekka, kes samasugusest ohtlikku möödasõitu sooritas. Möödasõidetav ja Meesisend pidurdasid mõlemad ning tõmbasid kraavi poole. Rekkamees vilgutas lisaks täistulesid.
Teineteise sabas kihutanud sama firma kirjadega kaubik ja pisike Renault Clio möödusid meist mitte pimedas vaid suisa kottpimedas kurvis, millele lisaks ka "pidev" joon tõmmatud. Clio kihutas kaubiku sabas mõnemeetrise pikivahega, mis sundis mind otsima, kas vastavatel autodel tõesti on automaatne pikivahe hoidja. (Ei leidnud, et oleks)
Kolmandana pühkis arusaamatuks jäänud marki helehall meist ilma igasuguste liialdusteta mööda nagu seisvast takistusest mahtudes täpselt meie ja vastutulnud rekka vahele.

Ja ma ei taha mõeldagi, et neljabal jälle...


esmaspäev, 8. aprill 2013

Isereguleerumine Tallinna moodi

Mälusopist meenub, et olen meediast lugenud arvamusavaldusi linnakiiruse vähendamise kohta. Stiilis, et vähendades kiirust kümne kilomeetri võrra tunnis väheneks liiklusõnnetuste arv mingi ühiku võrra ning vähendades veelgi enam, väheneks veel mingi ühiku võrra.

Eile kulgesin üle tüki aja Õie tänavat mööda Nõmmelt Männiku poole. Vasaku teepoole moodustas üks suur ebatasasus koos suuremate ja väiksemate aukudega, sekka mõni ekstra armas teravate äärtega löökauguke. Parem teeäär oli kaetud jätkuvalt jää ja lume seguga, lühidalt öeldes sõidetamatu, all peidus ilmselt teadagi mis. Ja tunnistan, et lisaks rehvidele olin tõsiselt hirmul ka bussi alusvankri tervise pärast.

Ühtäkki meenus mulle, et parim asi ühiskonnas on isereguleerumine. Ehk see, kui kodanikele ei kehtestata norme koos mittejärgimisele kaasnevate pööraste karistustega ning asjad loksuvad omasoodu soovitult paika. Tallinna linna sõidukiirus ongi ise reguleerunud. Nimetatud Õie ning liigagi paljudel teistelgi tänavatel pole vähimatki himu sõita suurima lubatud kiirusega, rääkimata kiiruse ületamisest. Kulgedes lubatud kiirus miinus paarkümmend kilomeetrit tunnis on saavutatud normi kehtestamata sõidukiiruse langemine ning suurenenud liiklusohutus ja teede remondist saab enamgi säästa, sest autosid jääb vähemaks ning kellele neid teid ikka vaja on...