neljapäev, 29. aprill 2010

Hooldus, aga ilma ravita

See on suure haigla hooldusraviosakond, kuhu ma täna hommikul oma sammud seadsin. Raviarst soovitas 82-aastast peale päris-haiglaosast koju kirjutamist lasta üks kuni kaks nädalat kosuda hooldusravis. 95 krooni päev tundus vägagi mõistlik pakkumine. Ning kaks nädalat sai just täis. Aja jooksul selgus kõnelustest Lõunaosariikidega, et olukord on arvatust keerulisem. Lisaks anti meile teada, et alates 11.päevast on ööpäeva tasu 225 krooni ehk lõpeb haigekassa kompensatsioon. Osakonna vanemõde maalis meile pildi vanainimesest, kes enam kunagi jalgu alla ei võta ning kelle prognoos kisub kodu asemel vägisi hooldekoduks. Et me siis arvestaks...

Just neid prognoosi küsimusi soovisin ma kohapeal arutada. Ja õepostis palusin arsti audientsi. Sain teada, et arsti kui niisugust ei ole (kuigi kodulehel on tal isegi telefoninumber). Aga minu poolt külastatav osakond olla hoolduse ja ainult hoolduse osakond. Et käib arst kuskilt paar korrust eemalt vajadusel, kuid patsientidest tal ülevaadet ei ole... Osakonna juhataja on nädala lõpuni eemal ning vanemõde... temal hakkas hetk enne minu tulekut halb. Õdede puhkenurgast imbus kirbet kohvilõhna. Sotsiaaltöötajat pakuti mulle vestlusparteriks. Haiguslugu lubati ka näidata.... aga alles pärast patsiendi surma.

Seda viimast oli minu jaoks liig. Õnneks olid mul havimustrilised Gutši-prillid ninal - need teevad välimuse hoopis rangemaks ning konkreetsemaks. Õnneks ei lehvinud ma kohale roosas dressipluusis, sest ilm pööras külmaks. Ja õnneks olin ma piisavalt ettevalmistatud ütlema, et me ei toonud seda vanainimest surema, vaid plaanime ta omal jalal oma koju tagasi viia. Ja neid üllatunud silmi teisel pool letti olin ma nagu kuskil näinud... äkki seitseteist aastat tagasi Tallinnas, kui emaga mu vanaema kaks korda päevas hooldusravi haiglas vaatamas käisime?

Vanainimene, keda iseloomustati depressiivsena, rõõmustas külastaja üle väga. Inimene, kes vanemõe sõnul püsti ise ei tõuse, jalutas üht kätt kepile ja teist minule toetudes pika koridori ühte ja teise otsa. Õdede väitel olnud tal pool tundi varem haigushoog. Tõepoolest - validoolitablett oli tal minu saabudes keele all. Küll aga kurtis ta, õed ei viitsi kõndimisel abistada ning oleks tal ometui teine kepp veel... No ma siis küsisin lisaabivahendit ja selgus, et eksisteerivad nii raamid kui ratastel lükatavad kõndimiskärud. Ning Tallinnasse saabudes selgus, et see abivahend, mis kuskilt lukutagusest toast toodi olla vanemõe väitel viidud juba mitu päeva tagasi palatisse...

Ma ei ole ülekohtune, kui ütlen, et selle haigla hooldusravi osakonnas antakse süüa ja ravimeid, kuid patsientidega ei tegeleta. Minu saabudes alganud sebimine viitas just sellele. Kohvitoast saabusid ükshaaval õed, kes seletasid, kuidas nad iga jumalama päev jalutavad, vestlevad, abistavad. Miilustamine ajas südame pahaks, tõsiselt.

Õnneks on lool õnnelik lõpp - võitlesin end kardioloogini, analüüsisime võimalusi. Õigemini kardioloog enamjaolt rääkis. Täna-homme arutas/arutab ta võimalusi Tartuga - kaalutakse südame sondeerimist. (Sarnane protseduur teise sondiga teostati ka mulle) Kahjuks eksisteerib südame veresoonte vahetamise võimalus meie jaoks vaid teoreetiliselt - nii kehvas situatsioonis seda lõikust ette ei võeta. Ka sondeerimine on riskantne, kuid antud juhul mitte riskantsem kui selle tegemata jätmine.

Ja vanainimene, see depresiivne, naeratas säravalt, kuuldes, et võib-olla saab ta ravile Tartusse. Organiseeris minu telefonilt endale igapäevased "jalutajad" - siis saavat kiiremini koju (kui Tartusse ei saa). Lubas, et toob oma piimapakid rataskäru toel ise külmkapist palatisse ning kärutab end õhtul ka televiisorit vaatama.
Üks asi veel - mina murdekeelest peaaegu aru ei saa ja tema raamatukeelt peaaegu ei räägi. Tagasiteel mõtlesin, kuidas me täna omavahel suheldud saime... :P

kolmapäev, 28. aprill 2010

Palju tööd ja vähe aega

Kiirusespiraal tõmbab üha suuremaid tuure üles. Tekkis selline mõte, et mida rohkem plaani võtta, seda kiiremaks läheb. Näiteks esmaspäevase päeva peale olin kirjutanud 21 tööd ja töökest mis tegemist vajasid. Ja imedeime, ent õhtuks oli nimekiri täidetud ka. Ega siis ainult plaatimisest maailm koosnenud... Autol oli vaja rehvid vahetada ja nagu pühabal selgus, ka kaks väga kulunut sobivatega vahetada (no kes kurat eelmisel aastal kokku hoidis ja vahetas välja vaid Väga Väsinud esimese rehvipaari) Emale lubasin surnuaias kevadise korrastustiiru teha. Hea töövahendi abil, nagu Fiskarsi korralik reha, kulus kahele platsile vaid tund.

Eilse päevaga lõpetasin köögi plaatimistööd vuukimisega. Nüüd on sein valma ja puudu vaid nõudepesumasina pealne erimõõtudega plaat. Tegelikult peab alustama küll joonisest, millega ma ise hakkama ei saa. Ja koledat okkalist kibuvitsapõõsast autovärava ees laiutamas enam ei ole - maha saagisin. Õhtu edenedes selgus, et mu Elbruse-kaaslaste Otto-Triinude pisikese tütre Sigridi (ehk Jäpe) esimest sünnipäeva peetakse teisipäeval, mitte neljapäeval... Apppiiiii...

Täna hommikul lõõskasin kümneni põõnata (kui mitte arvestada kella poole kaheksast patsipunumist ja kella kaheksast kalli-kallit) ning sätin autonina Võru poole. Sest kedagi teist, kes nädala sees saaks kehvas seisus Võru-vanaema haiglasse külastama minna, ei ole. 2x250 on mulle ilmselgelt liig päeva jooksul maha sõita. Naudin loodust ja naasen homme.

Jutud "vabadest kodustest inimestest", kel aega jalaga segada, ei vasta kahjuks tõele. Mitte kunagi ei ole ma varem olnud nii hõivatud kui praegu, elu esimesel puhkusel.

pühapäev, 25. aprill 2010

tasakaal

Beebid sünnivad ja eakamad lahkuvad. Täna õhtul põleb diivanilaual küünal Saaremaa-sõbranna isa ning Nõmme-kandi peretuttava mälestuseks. Nende käigud said möödunud nädalal lõplikult käidud. Soovin mõlemale lahkujale kõike head pikas igavikus.

Täna nädala pärast on esimene lubatud tähtaeg meie saabujale. Väike Notsu ootab põnevusega ning kriipsutab kalendris päevi maha.

neljapäev, 22. aprill 2010

Plaatijatüdruk

Mõned nädalad tagasi paigaldati köögiseina kolm aastat oodatud köögimööbel. See lahendas nõude paigutamise probleemi.

Täna kiskusin vana mööbliosa seinast eemale ja koputasin lahtisurutud tagaseinad tagasi.
Nädalajagu ootasid tellitud mosaiikplaadid. Hea vuugisegu on nauditava töö eeldus. Sellele järeldusele jõudsin, kui olin kaks esimest ruutu miski Naksi-nimelise koduse jäägiga seina surunud. Seejärel kablutasin Järve keskusesse ning soetasin Vetonit´i.
Kolm tundi tööd, tunnike koristamist ja seinas ilutsevad kirjud miniruudud. Homme vuugin.

Eip, mind ei ole mõtet hulluks pidada. Mulle tõesti meeldib lihtne ehitustöö ja plaadid olen seina pannud nii teisele poolele koduköögist kui ka osale vannitoast ja üürikorterile... nälga ei tohiks jääda kui tööandja mu teenustest loobub:)
Muidugi olnuks lihtsam helistada kogenud plaatijale, kes töö poole kiiremini mõne Jakobsoni eest ära teinuks. Kui plaatija olnuks eriti kabe, saanuks tulemus võib-olla ka ilusam. Aga kapid lasin teenusena kokku ja seina monteerida ning lõppeks näitasin meestele näpuga viltuseid vahesid ja vaatasin nende vähemalt sama viltuseid nägusid - putitamisele kulus sama pikk aeg kui keskmise suurusega kapi kokkupanekule.

kolmapäev, 21. aprill 2010

Aastaringid

Täna helistati Notsu koolis viimast koolikella. Pidulikus vormis Notsu saatis eksamitele Carina, kelle käest kinni hoides ta esimesel koolipäeval aulasse astus. Nots tahtis Carinale viia lilled, aga ma oletasin, et massist pole mõtet eralduma hakata. Njah, ühel klassiõel olla siiski lilled kaasas olnud. Eks me läheme siis Carinale lõpuaktusele:) Täna andis Notsu talle kaasa omakirjutatud parimad soovid.

Minnes tagasi aastasse 1982: minu kaaslane esimesel koolipäeval ja ärasaadetav abiturient lõpukellal oli Anne. Mäletan temast vaid sukkpükse. Tollal tõenäoliselt haruldasi musta-valge vöödilisi. Praegu peaks Anne olema umbestäpselt 47- aastane:)

teisipäev, 20. aprill 2010

Kalapulgavaras:)

Bernhardiiniplika tervitab mind ilmast olenemata koduuksel. Kui ta just saabumist sisse ei maga - vanusest sõltuvalt seda ikka aeg-ajalt juhtub. Tibil on tekkinud rumal komme toppida oma XXL suuruses koon saabuja kotti. Noh, et äkki antakse midagi... Mina omakorda üritan rumalate kommete võõrutusravi.

Vedasin suured poekotid ükshaaval autost ukse taha ja seejärel samamoodi tuppa. Järgmise järele tulles märkasin baleriinisammul hiilivat bernhardiini üliettevaatlikult nurga taha kadumas. "Betti, Beeeetz...." Vaikus. Kappasin järele. Avanenud vaatepilt ajendas ebapedagoogiliselt vastu koonu äsama. Suuured kurvad silmad vaatasid väga häbelikult maha kui lõugade vahelt kalapulgapakk õrnalt jalge ette pandi. Ei mingit vastupanu. Ei mingit urinat. Tõmbas hoopis saba jalgade vahele ja tippis tasakesi kuuti ära.

laupäev, 17. aprill 2010

Jääda iseendaks?

Notsu lasteaia rühmakaaslase ema jutustas, kuidas lapse klassivend tõi tütrele reisilt kingituseks kuldkõrvarõngad. Lihtsalt niisama esimese klassi piigale. Ma naersin. (Tsiteerin Mariet - kuniks sellised asjad toimub kellegi teise lapsega, on tõesti naljakas ja armas.)

Notsu oli neljapäeval õhinas, et sõber kingib talle sünnipäevaks hobusega sõidu. Laste omavaheline jutt - võtsin teadmiseks. Kuniks kinkija ema helistaski, uurides ega pole Notsu allergik või karda hobuseid ning täpsustas sobivaid kellaaegu kümnele treeningule.


Avasin ratsaklubi veebikülje ja tardusin. Kingituse hind ületas enam kui kümnekordselt minu arvates sobiva piiri. Selgitasin ning põhjendasin tagasi helistades, et me ei saa kinki vastu võtta. Pakkusin enamuse tasumist ja väiksema osa kingituseks jätmist. Lisasin ka, et me ei saa samaväärset kinki vastu teha. Kinkija ema oli konkreetne. Ütles, et teab kingi summarset väärtust ning minu pakutu ei tule kõne allagi. Kinkija-lapski olla ratsatrenne kaua oodanud ning emana on talle oluline valmistada kahele hobusefännile rõõmu. Mul jäi üle aksepteerida selle pere otsust.

***
Sünnipäevapidu oli vahva - kaks tundi kulus kiiresti. Tort maitses ja muud näksid ka. Kodus avasime kinke. Paberikrabin meeldib Notsule nagu kõigile teistelegi ning iga kingitus valmistas ehedat rõõmu. Samuti ratsutamine. (Muhumaa hobune Juku on Notsu kahe suve lemmik, ühe sünnipäevagi pidasime ratsabaasis.) Aga. sellesse kingipakki oli lisatud peale hobusõitude veel terve kingituse jagu asju...

***
Minu sõprade ringis on kombeks tagasihoidlikumad kingid - kallid jäävad pereringi, olles tihti ajastatud vajalik ost. Ka lasteaiakaaslastega jäi esmaseks pidu ja paberikrabin lisaväärtuseks. Kooliaja sünnipäevadel ma kaasas ei ole käinud - vanematega on suhtlemine (alles) pinnapealsem. Lapsed on "suured ja iseseisvad."

***
Hea lugeja, ehk on Sinul kogemusi - kas kooli minnes muutuvadki kingitused hüppeliselt hinnalisemateks? Umbkaudselt kaks korda kuus toimuvale sünnipäevatamisele kulub aastas ~25 sünnipäeva x 100 kuni 200 krooni. Samas olgem ausad - kaasahaaravad Tactic-tüüpi mängud maksavad enam ja need meie kingivalikusse praegu ei kuulu...

Kas mul on üldse õigus jääda iseendaks või "ostetakse" väikeste sammudega kuulumine teatud sotsiaalsesse gruppi nagu klass või sõpruskond? Vähkresin hilise öötunnini unetult ning mõtlesin, lahendust leidmata. Tundsin end vanamoelise ja otsustusvõimetu igandina - piinlikult.

reede, 16. aprill 2010

Kakssada krooni kooliraha

Aprillikuus lähevad ülevaatusele sõidukid, mille riiklikud registrinumbrid lõpevad "2" - ga - seega ka meie Gürsa "372 xxx". Alates eelmisest aastast tuleb Gürsaga külastada ülevaatuspunkti igal aastal.
Üldiselt on ta nibin-nabin korras. Probleem piduritega sai lahendatud vahetult enne ülevaatust, uued rihmad-veepumbad samuti peal. Kõik tuled põlevad. Kuigi kogu nimistu ülevaatuse tulemusi ei mõjuta, on siiski hea teada, et liigun korras autoga.

Eelmise reede hommikul veeresin ülevaatusele - olen selles punktis käinud oma kõikide autodega oma autoomanikustaaži jooksul, enam kui kümme aastat.

Ülevaataja on autofriik - nii oleme temaga kõnelnud näiteks Patrolite eripärast maastikusõidul, manuaalkasti eelistest, difrilukust... :) Mõned aastad tagasi müüs ta aga Patroli ja liigub aprillikuus hoopis tsikliga :) Üks muhe tüüp igatahes - kahe kõrvarõnga ja väikese patsiga. Mis mulle tema puhul eriti meeldib - ta arvestab autode eripäraseid - näiteks on korealastel (üks mu neljarattalistest kandis märki Hyundai) võrreldes eurooplastega loomult kehvemad tagapidurid. Diiselmootorid, millega vähem sõidetakse aga kipuvad tahmuma ning vajavad enne heitgaasitestrit pisut "mängimist".

Okei. Eelmisel reedel oli tööl tema paarimees, kes heitgaasitesti gaasiga "mängides" ära tegi. Piduritestil aga teatas, et parem tagumine pidur konkreetselt ei tööta - vasaku ja parema piduri vahe enam kui 30%. Täna hommikul õnnestus mul kohtuda auto ihuarstiga, kelle piduritester näitas, et vahe on maksimaalselt 20% ja minimaalselt 0,1%. Arutasid autoarstid omavahel mis nad arutasid, aga ühtegi loogilist põhjust pidurite mittetöötamiseks ei tuvastatud.

Tund hiljem oli mul ülevaatusepaber käes - autofriigist ülevaataja soovitas küll piduri veelkord lahti võtta, käis tiiru ka ise auto all, testis mitu korda, kuigi rahuldava, "kollase" tulemuse, saavutas juba esimesega. Ütles, et natuke saab ta ise tulemusele kaasa aidata. Pidurid ei olnud täiuslikud ent normi piiridesse jäävad.

Näib, et mu autoremondiga tegelevatel meestel oli tuline õigus - MaSu on jõudnud ülevaatuspunktidesse - huvi on võimalikult palju autoomanikke kordusülevaatusele tuua. Kakssada krooni on ju samuti sissetulek.

neljapäev, 15. aprill 2010

sünnipäevaelevus

Notsu pani salamisi nii minu kui ka oma mobiilikella helisema 3,38 peale - et vaadata, kuidas see kaheksas eluaasta siis saabub. Ja 5,30 saabus ta sirgelt minu voodisse suuure halaga - uni on otsas. Öökapil olev kingipakk ei lase magada. Uinus siiski ja seejärel sundisime ta oma voodisse, et sünnipäevahommikut tähistada :)

Voodisse saabus kaks pakki - suurte kingitud rattakiiver ja pubeka läbiroosa pakike patsikummidest, vilkuvast pallist, šoksist ja muudest toredatest pisiasjadest. (Patsikummidest suurim ja kõige roosam läks pähe, vilkuv pall puges koolikotti jne. Kiivrirõõmud tulevad kunagi hiljem)

Nots sai selga piduliku koolivormi, kotti kolmkümmend üks pluss üks minisnikersit ja seejärel teatas Minu Suur Laps, et tema läheb nüüd Ise ja Bussiga kooli.

Elevus oligi päeva märksõna - valge kraega vorm, kaart, pisike šoks healt sõbrannalt. Lugematu hulk sõnumeid ja kõnesid ja kallistusi. Mina, vana tujurikkuja, vedasin ta sööma ja poodi - homseks vanaema külastuseks ettevalmistustele. Seejärel vaatasime kambaga kinos Alice´it Imedemaal.

Vaene sünnipäevalaps oli õhtuks omadega nii läbi, et nuttis ja naeris täiesti kontrollimatult segamini.
Ja sünnipäevaralli jätkub - homme on sünnipäevapidu nii klassiõel kui ka kodus vanaemaga, ülehomme on enda pidu klassiga. Pühapäeval... Pühapäeval puhkame. (Ma olen end kodutoimetustega nii võhmale tõmmanud, et ei kujuta ettegi, kuidas kunagi igiammu tööl käisin... )

kolmapäev, 14. aprill 2010

Väike Notsu - 8!

Lõppev päev oli see, mil 8 aastat tagasi vedelesin Pelgulinna Sünnitusmaja ühes teise korruse toas ja vaatasin igavlevalt aknast välja. Midagi targemat nagu magada näiteks ei tulnud mulle üldse pähe. Arvestades eesootavat olnuks see aga igati mõistlik tegevus. Kell 20,00 algas ravimitega stimuleerimine.

Kell 3,42 ta sündis. 54 cm pikk ja 4034 g raske. Ja esimene asi mida mina, ilufriik, märkasin, oli punnike ninal.

Põrsake oli esimese eluaasta jooksul kidurapoolne - võttis kaalus juurde miinimumi kui sedagi. Kaheksandaks sünnipäevaks on temast kasvanud aga pirakas tüdruk - 134,5 cm pikkust, 29 kg kaalu. Juuksed ulatuvad vööni ja jalanumber on 36. Üldiselt kohusetundlik, aga vahetevahel laisk. Spordiarst iseloomustas - "selles vanuses täiesti harilik lohe". Kohati on väga iseseisev ja seejärel ei suuda inimeseõpetuse töövihiku kleepetööd üksi valmis teha. Isegi nutma ajab:)

Lemmikloom on meie kärtspunane pärslane, suurim ootus on venna sünd. Suureks saades tahab saada politseinikuks või suusatajaks. (Politseinikuks soovib saada ka parim sõbranna)

Suusatab ja klaverit õpib. Üle kõige meeldib aga naabritüdrukuga õues olla või niisama multikaid vaadata.

Palju õnne, minu pisike Notsu

teisipäev, 13. aprill 2010

Põhjuseta puudumine (vol 1)

Notsu pidi täna lõpetama kell 14,05 ja koju jõudma orienteeruvalt 15. Reaalselt astus ta uksest sisse nii kolmveerand kaks. Miks nii vara?

"Tead, ma ei viitsinud sinna koorilaulu minna. Teised läksid, aga mina tulin koju."

???

"Aga teised on samamoodi enne ka teinud"


***
Apppiiiii!
Me olime pubekaga köögilaua taga tükk aega sõnatud. Esimene klass juuuuu.... Lisaks ei ole mul ei ole ühtegi ideed, mida sellise suhtumisega pihta hakata :S
Nuuks.

esmaspäev, 12. aprill 2010

koristusnädalavahetus

Koristasime nädalavahetusel. Tegime suurpuhastuse nii toas, õues kui autos, kuurini vaid ei jõudnud.
Meesisend ajas välja survepesuri ning pesi auto talvesaastast puhtaks. Tegelikult küll peaaegu puhtaks, sest kogu talve mustust ei julgenud korraga kraapima hakata. Üks pesu tuleb veel ette võtta ja seda siis pigileotusvahenduga.
Maja sisemises pooles kraapisime tõepoolest puhtaks väiksemagi nurgataguse. Mõni aeg tagasi kadus meil veesurve ning nii ei saanud majas kasutada korraga kahte kraani - näiteks dušši ja köögikraani või wc pealevoolu ja pesumasinat - üks tarbijatest jäi "kuivale". Mis iganes probleemi ka ei põhjustanud, survepesuri rakendamine tõmbas vee uuesti käima. Ja suurest õnnest viskasin pesumasinasse ka heledamad maja vaipadest. Notsu sai samuti korralduse oma tuba üleliigsest tränist vabastada. Esimene katse nägi välja selline, et Nots loopis kogu prahi kappidesse ja tuba paistis väliselt täiesti eeskujulikuna. Reeturiks osutus tühi prügikast ning suurema kisa saatel kiskusime kapid tühjaks.

Sügisel jäi aed lehtedest riisumata. Koristasin lume sulades miinivälja ning ühtlasi tasapisi ka esimese kihi lehti. See töö tuleb veelkord ette võtta, sest täispuhtuse saamiseks on muru veel liiga niiske. Sammalt on talvega kogunenud :S Puudel tuleb oksi lõigata - taevasse kasvavad. (samas varjavad ka tapvat lõunapäikest otse tubades)

Palju on teha, aga peale suurt koristusnädalavahetust on kodus mõnus olla. Ja mis seal salata - toimetasin täna hommikul perelised mööda linna laiali ja kobisin ise voodisse tagasi. Ärkasin peale suuremat pingutust alles pealt kahtteist - lõunasöögi valmistamise aeg hakkas.

pühapäev, 11. aprill 2010

nimeralli

Meesisend vorpis Väikese Notsu sünnipäeva kutseid. Kopi, peist, nimi, šrift, print. Moodsalt ikka.

Notsu seisis kõrval ja parandas - kaks "k"-d, üks "p", kokku, lahku, "kaa" asemel "tsee" janiiedasi. Vahepeal kõrgendas Notsu häält - "igrek", mitte "i".

Kuulasin teisest toast suurpuhastuse lõppemise äärelt - no on jah neil tänapäeva lastel kummalised nimed. (Ja ega Nots isegi erand pole, minu põlvkond, mõnede eranditega nagu ma ise, kõlab hoopis selgemini)

Notsu jõudis kutsutute nimetamisel "Mariani". Meesisend üllatus: Ja nii ongi? Üks tavaline "i" ja ei mingit kaksiknime?

:)

neljapäev, 8. aprill 2010

Kooli mõjul

Väikese NOtsu huvi huvi koduse raamatukogu vastu on pehmelt öeldes leige. Raamatud asuvad meil riiulitel ja kappides, igal oma toas, hea ja käepärane võtta. Ostsin mõni aeg tagasi veel Notsule lisariiuligi, et suurema formaadiga raamatud saaksid avaramalt "hingata".
Raamatuid loetakse meie kodus palju, otsime raamatute hulgast tihti Notsule vajalikku raamatut - kas siis kooli lugemisvarasse või mõneks tähtpäevaks luuletust. Ei miskit. Lapse huvi taandub mõne tunniga.

Teine lugu on raamatukoguga. Nõmme Raamatukogu asub kodu lähedal Nõmme Põhikooliga samas majas. (Mul ikka veel tilgub natuke süda verd, et Notsu sellesse imeilusasse pisikesse kodulähedasse põhikooli ei läinud)
Täna viisime koos tagasi kooli kohustusliku kirjanduse lugemisvara - raamatu "Sööbik ja Pisik". Ja otsekohe teatas Nots raamatukoguhoidjale, et soovib võtta ka midagi uut. Minu üllatuseks oli ta ette valmistanud väikese nimistu, mida ta lugeda sooviks. Et need raamatud olid parajasti välja laenutatud, haaras Notsu ülemiselt riiulilt... La Fontaine´i valmid. (Väikese Eurooplase lugemikust on nad neid mitmeid lugenud, pähe õppinud ja arutanudki.) Nii, et ilmselgelt kooli mõju. Ja minu suureks üllatuseks luges noor valmihuviline raamatu õhtuga läbi ja toppis selle kotti - viib homme peale kooli raamatukokku tagasi ja... lubas valida endale nädalavahetuse-lugemiseks ka uue raamatu.

kolmapäev, 7. aprill 2010

Ma ei taha enam haige olla!

Maailm algab kuskil mõtlemise piiril. Ma otsustasin eile õhtul terveks saada.

Panin kella hommikul kolmveerand seitsmeks helisema, ületasin end veidi voodist välja astudes. Punusin Notsule patsi ning läksin teda bussile saatma. Ja kell kaheksa ei ole vara alustada ka muude toimetustega - näiteks vereanalüüs anda.
Tänasesse päeva mahtuski palju - suure pesulaviini pesemine - valik sinakat karva "nukuriideid" kuivab restil triikimist oodates.

Päeva edenedes jõudis autogi arstilt koju - Murphy käib just meie kohta - kui võimalikuks rikkevalikuks on veepump või kolme rulliga mootoririhm, siis minu Gürsal olid katkenud loomulikult mõlemad ning vahetamist vajasid ka kõik kolm rulli. Aga - auto teeb hoopis teist häält - vaikset. Ja see plärin, mille järgi me mootoririket manasime, oli hoopis katkise veepumba heli. Igatahes usaldan ma blondiinina teadjamaid ega vaidle inimestega. kes autosid terve elu parandanud:)

Päeva lõppeks pidas Notsu klassijuhataja Ia vanematega koosoleku. Teemad oli päevakajalised. Valupunktidena toodi välja kord klassiruumis, taskurätikute olemasolu koolikottides, õpetajate teretamine koolimajas ning muudki esimese klassi juurde kuuluvat.
Väikesed lapsed, väikesed mured, jääkski see nii.

Ma jõudsin koju alles hilisõhtul - mul oli vaja Apollost üks raamat tuua. Aga Kristiine Apollo ei leidnud müügil olevat ainueksemplari üles ning pidin minema Ülemistesse.

Väsinud ja pooltõbine olen. Aga lipp on täna kõrgel - kordan nagu mantrat - ma ei taha enam haige olla!

teisipäev, 6. aprill 2010

haigeh, jätkuvalt

Urr. Ma ei ole tuhat aastat nii haige olnud.

Hommikul seitsme paiku tegin läbi une Notsule punupatsi. Voolasin mingil moel ka trepist alla, kuid ta oli vihmavarju juba ise leidnud ning mõistliku lapsena kummikud jalga ajanud.

Järgmine pilt saabus 12 paiku, kui ema helistas. Lauatelefonile alumisel korrusel, pikalt ja nõudlikult. Sõin ja jõin veidi ning voolasin terpist üles tagasi. Ärkasin mingi aja pärast taas. Valmistasin söögi koolist tulijaile ning läksin apteeki shoppama. Õues oli veidi kergem hingata.
Nii palju ravimeid võib osta vaid friik, aga ma tahan terveks saada.

Ampsasin erinevatest purgikestest ja potsikutest tablette ja magasin veel.
Nüüd, hilisõhtul, on pisut parem - üks kõrv isegi kuuleb veidi, teine kohiseb jätkuvalt. Kurgu on keegi valusaks kraapinud ja kopsu miskid valusad klimbid tekitanud. Silmad valutavad ka. (Oleks ma mees, oleks ma juba ammu ää surnd) Aga kohutava enesetunde juures ei ole mul grammigi palavikku!

Homme toon apteegist pipraplaastreid - tahan proovida hoopis Hiina nohupunktide abil paranemist:)

Üks, kes tunneb minu voodis vedelemise üle siirast heameelt. Meie kärtspunane pärslane on veetnud päeva truult kas peatsis või jalutsis. Ärgates on soe nurruv krae, mille sabaots ei eristu alati ninaotsast, mõnusalt kohal. Vähemalt ei ole ma haigena üksi.

pühapäev, 4. aprill 2010

haigeh...

Nüüd olen ma puruhaige. Nina tilgub ja köha elab kogu hingetorus ja otsapidi kopsuski... öök.
Ilm ei ole samuti enam sama soe kui eelmisel nädalal. Seega panen rahulikult kevadise nahktagi kappi tagasi ja avara kaelusega õhukesed pluusid ka. Äkki on lootust paraneda...

Notsu veetis eilse hilisõhtu sõbranna juures - nii kaks kilomeetrit kodust eemal. Otsustasin riskida ja vigase autoga talle järele sõita. Voila! Parem esituli ei põle - ei park- ega lähituli! Seega on juba järgmine häda käes. Panustame aga jätkuvalt uutele probleemidele:) Autodel on lõppeks siiski 20 000 osa, me oleme viimasel ajal parandada lasknud nappi kümmetkonda.

laupäev, 3. aprill 2010

Kõrini!

See debiilik, kes eile ohutulede vilkudes seljakoti moodi Opel Corsaga Adaverest Tallinna poole veeres, olin muidugi mina. Maksimaalkiiruseks jäi 50 km/h - nii sai sõita umbes 2-3 minutit, seejärel liikus veetemperatuur taas keemise poole. Kiirusega 35-40 km/h jõudsime lõpuks koju.

Korralistes hooldustes saaks ehk kümnekonna tuhande eest osta hingerahu - õlivahetuse, mootoririhma ja veermiku kontrolli? Mul pole eales garantiiga autot olnud ja sestap ei teagi ma selliseid asju. Helistasin hommikul mõnedele Opelitele spetsialiseerunud firmadele - varuosa leiaks täna, ent mehhanikut mitte. Nii jääb asi siiski esmaspäeva ja usaldusväärse inimese hoole alla. Kas vahetusele kuulub veepump või mootoririhm, seda peab tuvastama asjatundja. Ja kui mootoririhm, kas siis täiskomplekt rihma ja rullidega või siis ainult rihm? Või annab olemasolevat rihma hoopis pingutada? (Äkki peaks minema tagasi kooli ja õppima mõttetute valgekrae-erialade asemel midagi praktilist, autoremonti näiteks???)

Kõige nõmedam puänt - neljapäeva hommikul süüdet keerates tegi Seljakott valju karu häält. Jah, ma tean, et keevitatud sumbutaja, mis pidas vastu kaks aastat, on väga hästi tehtud töö. Aga et need kolm roossteauku sinna ühe ööga tekkisid... Õnneks oli sumbutajamüüjalgi MaSu ning kohe hommikul sai jupike asendatud riiulist võetud detailiga. (Soodsam on vist taksofirma kaart soetada...)

Vedasime eile koju veeredes kihla, mis on järgmine altvedav jupp - panused läksid mootorile ja rattalaagritele:)

Esmaspäev on tihedalt täis tipitud igasugu asjaajamisi - tunnen end hiiglama õnnetuna. Hakkasin mõttes ümber tõstma - näiteks saab Notsu kooli ka bussiga (saadan ta bussipeatusesse = 2x400 m hommikvõimlemist). Oma tegemised tuleb ka ümber sebida - ma suisa vihkan kui tehnika alt veab.

***
Käisime haiglas Võru-vanaema vaatamas. Midagi head seal pole - infarktikoldeid leiti üks kuni kaks. Tegu ei ole infarktikestega vaid ulatuslike kolletega. Süda on jätkuvalt rütmist väljas, hommikuti teeb haiget ja õhtuks läheb paremaks. Veresooned on lupjunud. Kogu vasak pool tundvat end kehvasti - vasak, see remonditud jalg, on jahe ja nõrk ning pea lõhkuvat valutada. Võru-vanaema lamas voodis väga hädisena. Kojugi ei küsinud, nõudmisest rääkimata. Lühiajaline mälu on vussis - õhtusel külaskäigul oli ununenud osa hommikuse hommikuse külastuse detaile. Näiteks väikesed maitsvad pirukad öökapisahtlis...

Hetkel on ta intensiivist jõudnud tavapalatisse. Palatikaaslased nentisid progressi söömisel ja maailmateadvustamisel võrreldes esimese saabumispäevaga. Raviarst loodab prognoosida algava nädala lõpus. Lõuna-Eesti Haigla võimaldab õnneks peale nö kojukirjutamist jääda patsiendil vaheetapina hooldusravi osakonda taastuma. Arsti sõnul õpetatakse selle kümne- kuni neljateist päeva jooksul patsiendile toimetulekut muutunud elus.

Rõõmsatest kevadpühadest on asi ikka väga kaugel.